Täiskogu istungite kaupa: Helle-Moonika Helme

Tugev vastuseis valitsusele ja Reformierakonnale, keda süüdistatakse e-valimiste puldi kontrollimises ja seega piiramatus võimus. Kriitika on suunatud isiklikule tasandile, süüdistades Kaja Kallast valetamises maksude osas ja Eesti rahva kannatuste arvel isikliku karjääri (Euroopa Komisjonis) edendamises. Valitsust süüdistatakse ka suutmatuses riiki valitseda ja "sousti" rääkimises.

Peamine kriitika on suunatud peaministrile ja Reformierakonna juhitud valitsusele, keda süüdistatakse inimestest ülesõitmises, põhiseaduslike õiguste rikkumises ja riigi majanduse hävitamises. Kriitika on nii poliitika- (majandus, immigratsioon) kui ka protseduuripõhine (Nursipalu loomine, tuulikuparkide läbisurumine). Rünnakute intensiivsus on väga kõrge, minnes süüdistusteni, et valitsuse tegevus on "kõige ehtsam Putini rõõm."

Peamised vastased on "liberaalid" ja koalitsioonierakonnad (Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid), keda süüdistatakse silmakirjalikkuses, bürokraatia suurendamises ja ideoloogilises survestamises. Kriitika on terav, minnes poliitilistelt argumentidelt isiklike süüdistusteni, näiteks Kert Kingo ebaõiglase väljakiusamise ja Taavi Rõivase lennukijuhtumi esiletoomisega. Kompromissivalmidus puudub, fookus on vastaste tegevuse ja motiivide paljastamisel.

Peamine vastasseis on suunatud Reformierakonnale ja valitsuse haldusalale, eriti prokuratuurile. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust poliitilises valetamises ja korruptiivses tegevuses, mis suunab raha "Reformierakondlastest hooldekoduärimeestele". Rünnakud on nii poliitika- kui ka eetikapõhised, rõhutades karistuste puudumist.

Peamine kriitika on suunatud Ministrile, keda peetakse vastutavaks peaprokuröri kandidaadi (Astrid Asi) tugeva toetamise eest. Vastuseis on seotud hirmuga, et see valik võib viia poliitiliste protsessideni ja sõnavabaduse piiramiseni, mis on sisuliselt poliitiline rünnak valitsuse kriminaalpoliitika suuna vastu.

Peamine vastane on Reformierakond, keda kritiseeritakse teravalt ülbe valitsemise, maksude massilise tõstmise ja julgeoleku teema ärakasutamise eest hirmutamiseks. Kriitika on suunatud nii poliitikale (energiahinnad, maksud) kui ka isiklikule tasandile (viited kuluhüvitistele ja ebapädevusele, näiteks Euroopa energeetika juhi isiklikule taustale).

Peamised vastased on valitsus, eeskätt minister Ligi ja "liberaalid", keda süüdistatakse põhiseaduse rikkumises, Riigikogu liikmete laimamises ja riigivalitsemise käpardlikkuses. Rünnakud on intensiivsed, ideoloogilised ja protseduurilised, viidates valitsuse tegevusele kui "diktatuuri ja totalitarismi ihalusele".

Peamised vastased on valitsuse liikmed (Michal, Ligi) ja eelmine peaminister Kallas, keda süüdistatakse ettevõtjate a priori kurjategijateks pidamises. Kriitika on suunatud ka Konkurentsiameti võimaliku poliitilise kallutatuse vastu, mis võib täita "võimulolijate suuniseid". Vastuseis on intensiivne ja keskendub poliitiliste argumentide ja motiivide vaidlustamisele.