Täiskogu istungite kaupa: Kalle Grünthal

Peamised vastased on eelnõu kaitsjad ja Põhiseaduskomisjoni esimees. Kriitika on valdavalt protseduuriline (hea õigusloome eeskirjade rikkumine, kiirustamine) ja intellektuaalne, süüdistades vastaspoolt ebakompetentsuses ja oluliste õigusmõistete (nt *ultima ratio*) mittetundmises. Kompromissivalmidus puudub, kuna nõutakse rangeid protseduurireegleid.

Kriitika on suunatud Riigikogu kehtiva töökorra vastu, mis piirab fraktsioonitute liikmete sõnaõigust kolmandal lugemisel. Tegemist on protseduurilise vastuseisuga, mis rõhutab süsteemi ebaõiglust, mitte isiklikku rünnakut.

Peamised vastased on valitsuse juhtfiguurid (Siseminister Lauri Läänemets, Peaminister Kristen Michal) ja politsei juhtkond, keda süüdistatakse poliitilise politsei loomises ja normide jämedas rikkumises. Kriitika on suunatud ka Riigikogu liikme Andre Hanimägi vastu, keda süüdistatakse juriidilises harimatuses ja rahvuskangelaste mälestuse tallamises. Rünnakud on intensiivsed ja süüdistavad vastaseid rahvusluse vastasuses.

Peamine vastasseis on suunatud valitsuskoalitsiooni vastu, keda süüdistatakse seaduse rikkumises, riiki hävitavas rahanduspoliitikas ja opositsiooni eiramises. Kriitika on intensiivne ja süüdistav, väites, et valitsus irvitab opositsioonile näkku ja ootab meeleavalduste mahasurumist. Kompromiss on välistatud, kuna parlamentaarsed vahendid on kuulutatud ammendunuks.

Peamine kriitika on suunatud valitsusele, keda peetakse vastutavaks kriitilise infrastruktuuri rikke tagajärgede ja kahju hüvitamise eest. Kriitika on poliitika ja tulemuslikkuse põhine, rõhutades valitsuse kohustust tagada kodanikele tekkinud kahju kompenseerimine.

Opositsioon on suunatud valitsusele, Kliimaministeeriumile ja eelnõu ettekandjale (Igor Taro), keda süüdistatakse ebaaususes ja tegeliku teabe varjamises. Kõneleja kritiseerib teravalt ka Euroopa Liitu/Brüsselit ("teise liidu poolt"), keda nähakse välise jõuna, mis soovib Eesti maavarasid ära võtta. Kriitika on nii poliitika- kui ka menetluslik, süüdistades eelnõu peitmist "kobarpaketis."

Peamised vastased on koalitsioonisaadikud ja meditsiiniteadlased (nt professor Irja Lutsar), keda kritiseeritakse eelnõu sisu mittemõistmise ja valede prioriteetide seadmise eest. Kriitika on intensiivne ja puudutab nii protseduurilist (eelnõu lugemata jätmine) kui ka moraalset aspekti, küsides otseselt nende pädevuse järele.

Vastuseis on suunatud nii valitsusele kui ka konkreetsetele erakondadele ja isikutele. Ta kritiseerib teravalt Eesti 200 madalat reitingut ja Reformierakonna liikmete (nt Toomas Kivimägi) protseduurilist ebakompetentsust hääletamisel. Kriitika on nii poliitiliselt sisuline (käibemaks) kui ka isiklik ja protseduuriline (saalis orienteerumine).

Peamised vastased on valitsuskoalitsiooni kuuluvad Reformierakond ja Eesti 200, keda kritiseeritakse intensiivselt valimislubaduste murdmise ja poliitilise valetamise eest. Kriitika on isiklik ja protseduuriline, süüdistades valitsust ka riigi rahanduse läbipaistmatus haldamises ja järelevalve puudumises.

Peamised vastased on Euroopa Liidu asjade komisjon (ELAK) ja Vabariigi Valitsus, keda kritiseeritakse põhiseadusliku korra rikkumise ja parlamendi otsustusõiguse omastamise eest. Kriitika on intensiivne ja suunatud protseduurilistele puudustele, küsides otseselt, kas parlament on muutunud kahekojaliseks.