Täiskogu istungite kaupa: Kalle Grünthal

Opositsiooniline hoiak on väga terav, suunatud valitsuskoalitsiooni (Reformierakond, Eesti 200, Sotsiaaldemokraadid) ja konkreetsete komisjoni liikmete (Igor Taro, Mait Klaassen, Hanah Lahe) vastu. Kriitika on peamiselt protseduuriline ja isiklik, süüdistades neid rahva esindaja väljaviskamises, teema mahasurumises ja Riigikogu liikme staatuse seaduses sätestatud südametunnistuse eiramises. Ta süüdistab valitsust poliitilises otsuses mitte toetada ühtegi opositsiooni eelnõu.

Peamine kriitika on suunatud valitsuse ja Riigikogu esimehe vastu, süüdistades neid seaduse valikulises kohaldamises ja protseduurireeglite rikkumises. Valitsust kritiseeritakse selle eest, et eelnõude puhul jäetakse seaduse mõju järelhindamised tegemata, kuigi normid seda nõuavad. Kriitika on intensiivne ja keskendub nii poliitika (maksude) kui ka protseduurilistele (õigusloome, korra rikkumine) aspektidele.

Peamine vastane on peaminister Kaja Kallas, keda kritiseeritakse teravalt isikliku eetika ja usaldusväärsuse puudumise pärast seoses abikaasa äritegevusega Venemaal. Kriitika on intensiivne ja sisaldab otsest süüdistust valetamises ning isiklike andmete väidetavas jagamises.

Tugev vastuseis on suunatud suurtele ravimikorporatsioonidele (Pfizer, Moderna) ja rahvusvahelistele terviseorganisatsioonidele (WHO, EMA, CDC, FDA), keda süüdistatakse rahaahnuses ja rahva tervise huvide kuritarvitamises. Kriitika laieneb Eesti riigiametnikele ja valitsusele, kes väidetavalt rikkusid seadust ja osalesid ebaseaduslikes inimuuringutes. Kompromiss on välistatud, kuna tegemist on rahva tervist ohustava kuritegeliku tegevusega.

Peamised vastased on Kaja Kallase valitsus, Kaja Kallas isiklikult ja rahandusminister Mart Võrklaev. Kriitika on äärmiselt intensiivne ja mitte-poliitiline, süüdistades valitsust rahvavaenulikus poliitikas ja stalinliku režiimi kehtestamises. Vastuseis on absoluutne, kutsudes rahvast üles valitsust kukutama ja viidates sellega kompromissi välistamisele.

Peamised kriitika objektid on valitsuskoalitsioon (Reformierakond, Eesti 200, Sotsiaaldemokraadid) ja nende rahanduspoliitika, mida nimetatakse "inimvaenulikuks". Kriitika on suunatud nii poliitika sisule (maksutõusud) kui ka protseduurilistele rikkumistele (eelnõude kiire menetlemine, analüüsi puudumine). Eraldi kritiseeritakse rahanduskomisjoni esindajat Annely Akkermanni ja rahandusministrit Mart Võrklaeva.

Peamine kriitika on suunatud Prokuratuuri vastu, heites ette protseduurilist ebaõnnestumist ja vastutuse vältimist seoses kohtu poolt tuvastatud kunstliku tõendi loomisega. Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine, nõudes konkreetsete sanktsioonide rakendamist prokuröri suhtes, kes rikkus seadust.

Peamine vastane on Kaja Kallas ja tema valitsus, keda kritiseeritakse nii ebakompetentsuse (kaitse) kui ka ebaeetilise käitumise (valetamine faktiväidetega Riigikogus) eest. Kriitika on intensiivne ja nõuab valitsuse liikmetele sanktsioone, viidates isegi kohtuinstantsi poole pöördumise võimalusele. Vastuseis laieneb ka varasematele ministritele (Taavi Aas, Keit Pentus-Rosimannus) ja Kaitseväe juhtidele vananenud kontseptsioonide eest.

Peamine vastasseis on koalitsiooniga, keda kritiseeritakse eelnõude poliitilise tagasilükkamise eest, mis ähvardab eelnõu "prügikasti" saata. Samuti kritiseeritakse ministeeriumi, kes näiliselt piirab parlamendisaadikute algatusõigust põhjendusega, et töö on juba käimas. Kriitika on suunatud metoodikale ja protseduuridele, mitte isikutele, ning nõutakse konsensust poliitiliste joonte üleselt.

Vastuseis on suunatud istungi juhtimisele ja ettekandjale, kritiseerides teravalt kodukorra eiramist ja eelnõude kiirmenetlust. Samuti vastustatakse Euroopa Liidu direktiivide ülimuslikkust riikliku maksupoliitika üle, viidates liitumislepingute konteksti moonutamisele. Kriitika on peamiselt protseduuriline ja poliitiline.

Peamine vastane on peaminister Kaja Kallas, keda kritiseeritakse eelarve jäikuse ja streikide mõttetuks pidamise eest, olles "Exceli tabelis kinni". Kriitika on intensiivne ja sisaldab nii poliitilist (eelarve) kui ka isiklikku/ideoloogilist (globalistide kindralipagunid) mõõdet.

Tugev kriitika on suunatud peavoolumeedia vastu, keda süüdistatakse Saksamaa sündmuste mahavaikimises ja kallutatuses. Kriitika intensiivsus on kõrge, kasutades meedia vaikimise kirjeldamiseks ajalooliselt laetud ja negatiivset võrdlust.