Täiskogu istungite kaupa: Kalle Grünthal

Stiil on võitlev, emotsionaalne ja süüdistav, eriti komisjoni töö ja vastaste suhtes. Kõneleja kasutab tugevaid moraalseid apelle, rõhutades "südametunnistuse" puudumist vastastel ja võrreldes protseduurilist blokeerimist "Stalini ajaga". Ta segab tehnilisi detaile populistlike argumentidega, rõhutades rahva muret ja isiklikke vaatlusi, ning esitab sageli retoorilisi küsimusi.

Stiil on otsekohene, kohati manitsev ja kriitiline, eriti pöördudes istungi juhataja ja ministri poole. Kasutatakse nii loogilisi argumente (viited seadustele ja normidele) kui ka isiklikku näidet (toetusstreik) hüpokriisia esiletoomiseks. Üldine toon on asjalik, kuid lõpus väljendub ka pettumus ("Väga kahju").

Retooriline stiil on alguses irooniline ja sarkastiline, kasutades liialdatud kiitust ("Sõjaprintsess," "annaksin teile autasu") enne teravat rünnakut. Toon on üldiselt agressiivne ja süüdistav, rõhutades olukorra ebanormaalsust ("fenomen"). Hilisemates sõnavõttudes muutub stiil otseselt konfronteerivaks, süüdistades peaministrit valetamises ja nõudes protseduuriliselt vastuseid.

Retooriline stiil on tungiv, konfronteeriv ja alarmistlik, kasutades tugevaid moraalseid süüdistusi (nt ebaseaduslik inimuuring, kuritegu, kuritöö kaasosalised). Esitatakse segu tehnilistest andmetest ja emotsionaalsetest näidetest ohvritest (nt Paide meesterahvas, Õnne-Ann Roosvee). Kõneleja positsioneerib end kui "sõnumitooja," kes paljastab varjatud teavet, kutsudes kolleege üles taastama kriitilist mõtlemist.

Retooriline stiil on äärmiselt võitluslik, emotsionaalne ja tungiv, kasutades tugevaid ajaloolisi paralleele (stalinistlik, sundkollektiviseerimine, küüditamine) hirmu ja ohu rõhutamiseks. Kõneleja kasutab otseseid süüdistusi valitsuse vastu ("rahvavaenulik poliitika", "häbiväärne") ja kutsub rahvast üles koonduma "stalinliku režiimi kukutamiseks". Apellatsioonid on suunatud nii loogikale (põhiseadus) kui ka emotsioonidele (ajalooline trauma).

Stiil on konfronteeriv ja kriitiline, sisaldades otseseid rünnakuid koalitsiooni poliitika ja esindajate vastu. Kasutatakse nii loogilisi argumente (viited põhiseadusele ja majandusteooriale) kui ka irooniat ja isiklikke vahemärkusi (nt kolleegide lahkumise kritiseerimine ja vee joomine). Kõneleja püüab hoida sisulist debatti, kritiseerides samal ajal protseduurilist kiirustamist.

Retooriline stiil on formaalne, lugupidav ja küsitlev, keskendudes loogilistele argumentidele ja protseduurilistele puudujääkidele. Kõneleja kasutab tsitaati õiguslikust autoriteedist, et rõhutada kohtuotsuste austamise vajadust enne kriitika esitamist Prokuratuuri tegevuse suhtes. Toon on tõsine ja nõuab vastutust, esitades korduvalt küsimusi olemasolevate mehhanismide rakendamise kohta.

Retooriline stiil on väga võitluslik, süüdistav ja dramaatiline, süüdistades valitsuse liikmeid otseselt valetamises ja faktidega manipuleerimises. Kasutatakse tugevaid emotsionaalseid apelle ("oleme tegelikult kaitsetud") ja hüpoteese (nt Rail Balticu varjatud eesmärgid), samuti ajaloolisi paralleele (USA kuiv seadus, Teise maailmasõja relvad). Ühe arupärimise sissejuhatuses kasutatakse Kaja Kallase aadressil iroonilist ja sarkastilist ülistamist.

Retooriline stiil on formaalne ja analüütiline, keskendudes õiguslikule ja menetluslikule loogikale. Kasutatakse teravaid retoorilisi küsimusi, et vaidlustada koalitsiooni ja ministeeriumi tegevuste õiguspärasust, näiteks küsides põhiseaduse muudatuste kohta. Toon on nõudlik ja rõhutab vajadust konsensuse ning tolerantsuse järele, kui tegemist on inimeste päriseluliste probleemidega.

Retooriline stiil on küsitlev ja väljakutsuv, kasutades sageli retoorilisi küsimusi, et rõhutada riikliku suveräänsuse ja EL-i kohustuste ebaselgust. Toon on formaalne (pöördudes lugupeetud istungi juhataja ja ettekandja poole), kuid sisult võitlev, keskendudes loogiliste lünkade ja protseduuriliste vigade esiletoomisele.

Retooriline stiil on teravalt ründav ja konfronteeriv, kasutades isiklikku kriitikat peaministri suunas (viide "globalistide kindralipagunitega kleidile") ja emotsionaalseid, elavaid kujundeid (lehmasitahunnikud valitsushoonete ees). Kasutatakse loogilist vastandamist (Eesti vs. Saksamaa streikide käsitlus) ning esitatakse küsimusi, mis seavad kahtluse alla rahva õiguse protestida.

Retooriline stiil on konfronteeriv ja dramaatiline, rõhutades sündmuste tõsidust ja meedia vaikimist. Kasutatakse tugevaid ja emotsionaalseid võrdlusi, eriti peavoolumeedia kritiseerimisel, keda võrreldakse Nõukogude partisaniga. Kõne on esitatud küsimuse vormis, kuid on sisult pigem süüdistav ja retooriline.