Täiskogu istungite kaupa: Varro Vooglaid

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon (Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid, Eesti 200) ja konkreetsed ministrid (Jürgen Ligi, Kristen Michal, Riina Sikkut). Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitilistest erimeelsustest (kvoodid, maksud) eetiliste süüdistusteni (valetamine sanktsioonide osas ja lubaduste murdmine). Valitsust süüdistatakse totalitaarses käitumises ja ebademokraatlikkuses.

Tugev opositsiooniline hoiak valitsuse (kaitseministri ja peaministri) suhtes, kritiseerides nende tegevust poliitilise vastutuse puudumise eest mereintsidendi otsustamisel. Lükkab tagasi ministri katse sildistada kriitikat Venemaa narratiivina, pidades seda ebaausaks võtteks. Kriitika on peamiselt protseduuriline ja poliitilise vastutuse nõudmisel põhinev.

Peamised vastased on Reformierakond ja Eesti 200, keda süüdistatakse valetamises, petmises ja maksude tõstmises ilma valijate mandaadita. Kriitika on intensiivne ja sisaldab süüdistusi vastutuse veeretamises (nt Putini kaela), samuti nõudmist erakorralisteks valimisteks. Kriitika on suunatud nii poliitika sisule kui ka valitsuse tegevuse eetilisele ja protseduurilisele küljele.

Opositsiooniline hoiak on tugev, kritiseerides valitsuse suutlikkust piirijulgeoleku tagamisel ja majanduse juhtimisel. Kriitika on suunatud poliitilisele ja strateegilisele ebaõnnestumisele, nõudes vastuseid selle kohta, miks tootlikkuse eesmärkidest eemaldutakse. Vastaseid kutsutakse üles tunnistama negatiivseid fakte sisserände ja majanduse kohta.

Kriitika on suunatud koalitsiooni enamuse ja endise siseministri Lauri Läänemetsa vastu, keda süüdistatakse "lausvalelikkuses" ja põhiseaduse eiramises poliitiliste eesmärkide nimel. Vastuseis on intensiivne ja puudutab nii poliitilist kultuuri kui ka protseduurilist ebaausust. Kompromissi võimalus põhiseadusvastasuse tuumosas välistatakse, hoiatades kosmeetiliste muudatuste eest.

Vastasseis on suunatud valitsusele (Peaminister, Siseminister Taro, Justiitsminister Pakosta) ja riigiasutustele (PPA, Siseministeerium), keda kritiseeritakse massiivse õigusrikkumise eest. Kriitika on protseduuriline ja väärtuspõhine, süüdistades ametnikke seaduse rikkumises ja vastutuse vältimises. Kõneleja peab kohatuks, et süsteemi hakatakse lihtsalt seadustama ilma eelneva vastutuseta.

Peamine kriitika on suunatud valitsuskoalitsioonile ja justiitsministrile, eriti seoses koalitsiooni esindajate (Reformierakond ja Eesti 200 liikmed) määramisega kohtute haldamise nõukogusse. Kriitika on sisuline ja protseduuriline, süüdistades koalitsiooni võimude lahususe printsiibi rikkumises ja soovimatuses kaasata opositsiooni. Samuti kritiseeritakse eelnõu eestvedajaid kohtusüsteemi arvamuse eiramise eest.

Peamine kriitika on suunatud endise sotsiaaldemokraadist siseministri Lauri Läänemetsa tegevuse vastu relvalubade piiramisel, mida peetakse riigikaitsevõimekust õõnestavaks. Samuti kritiseerib ta teravalt ametnikke ja valitsust seaduse eiramise eest "sooideoloogia" rakendamisel, süüdistades neid "ideoloogilises sügeluses".

Tugev protseduuriline vastuseis Vabariigi Valitsusele ja ministeeriumidele süsteemse normide eiramise eest hea õigusloome eeskirjade osas. Kritiseerib Justiitsministri suhtumist, mis lubaks põhiseaduslikkuse analüüsi valikulisust, nimetades seda suvaõiguse tekkimise ohuks. Vastuseis on suunatud valitsuse tegevusetusele ja poliitilisele tahtmatusele probleemi lahendada.

Vastaspool on tugevalt kritiseeritud ebakompetentsuse pärast majandusanalüüside läbiviimisel, kuna nad opereerivad primitiivsete ja reaalsust mitte arvestavate arvutustega. Kriitika on suunatud ka menetluslikule tasandile, kahtlustades, et kaasatud organisatsioonide arvamustega ei arvestata sisuliselt. Kõneleja lükkab tagasi vastaspoole süüdistuse eelnõu esitajate tegemata tööst.

Peamine vastasseis on peaministri ja valitsusega, keda kritiseeritakse põhiseaduse eiramise, riskianalüüsi puudumise ja manipuleeriva retoorika pärast. Kriitika on intensiivne ja sisaldab nii sisulisi (NATO kaitse minetamise risk) kui ka protseduurilisi süüdistusi (Riigikogu otsustusõiguse ignoreerimine). Kõneleja süüdistab peaministrit avalikus praalimises ja kehva taseme näitamises.

Tugev vastuseis on suunatud sotsiaaldemokraatidele, keda süüdistatakse programmilises vaenulikkuses demokraatia ja õigusriigi põhimõtte vastu, tuues näiteks vaenukõne kriminaliseerimise ihaluse. Valitsust kritiseeritakse teravalt protseduuriliste puuduste eest, kuna 180-leheküljelises seletuskirjas puudub nõutav põhiseaduslikkuse analüüs. Kõneleja näeb lepitamatut vastuolu eelnõu ja põhiseaduse vahel.