Täiskogu istungite kaupa: Peeter Ernits

Peamine vastane on rahaminister Jürgen Ligi ja valitsus, keda kritiseeritakse intensiivselt nii poliitika (käibemaksu vähendamisest keeldumine) kui ka isiklike väidetavate seisukohtade pärast. Kõneleja ründab vastaspoole motiive, viidates, et minister peab rahvast "lolliks ja paksuks". Vastuseis on kirjeldatud kui järjekindel ja "iga hinna eest puiklev".

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon (viidatud kui "pika plaani erakond") ja Euroopa Komisjoni juhtkond, eriti paruness von der Leyen. Kriitika on intensiivne ja suunatud nii sisule (EL-i eelarve prioriteedid) kui ka protseduurile (Riigikogu kummitempliks olemine, arutelude kiirustamine). Valitsust süüdistatakse rahva usalduse kaotamises ja demokraatlikust õigusriigist eemaldumises "suvariigi poole."

Peamine vastasseis on suunatud valitsusele ja ministritele, keda süüdistatakse enese ülehindamises, eelarve ebatäpsuses ja prioriteetide vales seadmises. Kriitika on nii sisuline (poliitilised otsused) kui ka protseduuriline, märkides ära istungisaali kaose ja ministrite puudumise (nt rahaminister, kui Urmas Reinsalu küsib). Kompromissi otsimist ei väljendata, vaid rõhutatakse valitsuse ebaõnnestumisi.

Peamised vastased on valitsus (ministrid ja nende erakonnad) ning Riigikogu juhatus. Valitsust kritiseeritakse poliitika (käibemaks, sotsiaalküsimused) ja ebakompetentsuse pärast, tuues esile näiteid nagu Clyde Kulli juhtumi ja tankerite kahjustuste kokku panemine ühte eelnõusse. Juhatust kritiseeritakse menetluslike otsuste pärast, eelkõige oluliste teemade öösel arutamise eest.

Peamine vastane on Rahandusminister, keda kritiseeritakse nii poliitika (dokumentide keerukus, mõõdikute sisutühjus) kui ka isikliku käitumise pärast. Kriitika on intensiivne ja sisaldab süüdistusi üleolevas kolleegide solvamises ja enda "impeeriumi valitsejaks" pidamises. Kompromissivalmidus puudub, vastupidi, nõutakse ministri käitumise lõpetamist.

Peamised vastased on koalitsioonierakonnad ja konkreetsed ministrid (Rahandusminister, Siseminister), keda süüdistatakse ebakompetentsuses ja ressursside raiskamises. Kriitika on suunatud nii poliitika (vanglalepe, maksupoliitika) kui ka protseduuri vastu, rõhutades, et valitsus hakkab mõistlikke lahendusi otsima alles pärast presidendi või õiguskantsleri sekkumist. Rünnakud on intensiivsed ja kompromissi võimalust ei pakuta.