Täiskogu istungite kaupa: Rain Epler

Kõneleja stiil on analüütiline, kriitiline ja kohati võitluslik, eriti energiadebatides. Ta kasutab loogilisi argumente ja andmeid (tasuvuse suhtarvud), kuid ei pelga ka teravaid repliike, näiteks süüdistades kolleegi suutmatuses küsimustele vastata. Ta kasutab retoorilisi küsimusi ja paralleele, et rõhutada vastaste seisukohtade ebaloogilisust ja silmakirjalikkust.

Retooriline stiil on teravalt konfronteeriv ja süüdistav, kasutades sarkasmi ja emotsionaalseid narratiive (vanaproua Mari lugu) valitsuse ebaaususe ja valede illustreerimiseks. Kõneleja kritiseerib nii protseduurilist korruptsiooni kui ka poliitilist reetmist, hoides samal ajal formaalset parlamendikõne struktuuri. Ta märgib ära ka ajaloolisi momente, nagu Jürgen Ligi eksimuse tunnistamine.

Kõneleja stiil on võitluslik, kriitiline ja ideoloogiline, kasutades tugevaid väljendeid nagu "allakäiguspiraal" ja "kommunismi ehitamise laadsed loosungid". Ta kasutab nii loogilisi argumente (subsiidiumide regresseeruv mõju) kui ka emotsionaalseid apelle (viidates vaesusele ja ajaloolisele mälule). Lisaks esitatakse protseduurilist kriitikat ministrite käitumise ja saali tühjuse osas.

Retooriline stiil on küsitlev ja murelik, esitades ministrile otseseid väljakutseid poliitika sõnumi ja filosoofilise aluse kohta ("Mis sõnumi see saadab?"). Kasutatakse nii tehnilist poliitilist keelt (miinimumnõue, lisarahastus) kui ka isiklikku, emotsionaalset näidet ahiküttega majast, et illustreerida riskiteadlikkuse kasvatamist. Toon on formaalne, kuid sisult kriitiline.

Retooriline stiil on otsene, terav ja süüdistav, keskendudes ministri poliitiliste motiivide kahtluse alla seadmisele. Kasutatakse retoorilisi küsimusi, et rõhutada ministri vastuste ebakonkreetsust ja viidata teadlikule meediakära tekitamisele. Toon on kriitiline ja nõuab otsekohesust.

Toon on kriitiline ja murelik, kasutades tugevaid emotsionaalseid väljendeid (nt seadusandlik raamistik "kõlab päris õõvastavalt"). Kõneleja kasutab loogilist argumentatsiooni ja filosoofilisi küsimusi, näiteks arutelu demokraatia olemuse ja mugavuse paradoksi üle. Ta kasutab ka võrdlusi (nt sõnavabaduse olulisuse lugu) ning püüab suunata fookust tehniliselt diskussioonilt usalduse ja arusaadavuse küsimustele.

Kõneleja stiil on väga võitluslik ja otsekohene, kasutades tugevaid süüdistavaid väljendeid nagu "justiitsroima" ja vihjates eesistuja "mehisuse puudumisele" raskekahurväega tegelemisel. Rõhk on loogilisel argumentatsioonil protseduurireeglite osas, kuid seda serveeritakse emotsionaalselt laetud kriitikaga. Kasutatakse kujundlikke väljendeid, näiteks pangamaksu nimetamine "piitsaks".

Retooriline stiil on väga konfronteeriv, nõudlik ja süüdistav, rõhutades, et peaministri tegevus on "väga kurb." Kõneleja seab vastamisele ranged tingimused ja hoiatab peaministrit kõrvalepõiklemise eest, lubades vastasel juhul mitte kuulata "vadinat." Stiil on formaalne, kuid sisu poolest agressiivne.

Retooriline stiil on teravalt kriitiline ja konfronteeriv, eriti ministri poole pöördudes. Kasutatakse tugevaid hinnanguid ja sildistamist, nimetades ministri seisukohti "pseudoteaduslikuks" ja "teadust naeruvääristavaks". Apellatsioonid on peamiselt loogilised, toetudes rahvusvahelistele näidetele (Ühendkuningriik, Läti, Leedu) ja nõudes poliitilist vastutust.