Täiskogu istungite kaupa: Rain Epler

Kõneleja kritiseerib teravalt valitsuskoalitsiooni, heites ette poliitilise kultuuri parandamise otsuse eiramist ja menetlusnormide valikulist järgimist. Eriti terav on kriitika Sotsiaaldemokraatide suunal, keda süüdistatakse lobigruppide huvide teenimises ja silmakirjalikkuses (vastustades tuumatoetusi, kuid toetades tuuleparkide subsideerimist). Ta kritiseerib poliitikat, mis viib "laste riigistamiseni" ja bürokraatia kasvuni.

Vastasseis on suunatud otse valitsuskoalitsiooni (Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid) ja selle juhtivate liikmete (Kaja Kallas, Jürgen Ligi, Annely Akkermann) vastu. Kriitika on intensiivne, keskendudes poliitilisele ebaeetilisusele, valimislubaduste murdmisele ja süsteemi korrumpeerumisele (juhatuse omamehelikkus).

Vastuseis on intensiivne ja suunatud koalitsioonile ning ministritele. Kriitika on nii poliitiline (maailmavaateline eriarvamus rohepöörde osas) kui ka protseduuriline (koalitsiooni vähene osalemine saalis, ministri vahelerääkimine). Minister seatakse kahtluse alla seoses varjatud kampaaniate rahastamise ja hirmuga uurimiste vastu huvi tunda.

Kõneleja on opositsioonilises rollis, esitades kriitilisi küsimusi ministrile nii haridus- kui ka sotsiaalpoliitika teemadel. Kriitika on suunatud konkreetsetele poliitilistele otsustele (sõimeõpetajate sidumise lõpetamine) ja valitsuse lähenemisele noorte kasvatamisel. Vastuseisu intensiivsus on mõõdukas, kuid sisuline, nõudes selgitusi poliitika tagajärgede kohta.

Peamine vastasseis on suunatud ministri vastu, kelle poliitilist tegevust ja kommunikatsioonitaktikat kritiseeritakse teravalt. Kriitika on taktikalise ja eetilise iseloomuga, süüdistades ministrit faktide eiramises ja poliitiliste punktide kogumises meedia kaudu.

Tugev kriitika on suunatud valitsuskoalitsiooni ja e-valimiste süsteemi kaitsjate vastu. Kriitika on suunatud nii poliitilisele (mugavuse eelistamine) kui ka protseduurilisele tasandile (koalitsioon ei pea seadustest kinni). Mainitakse ka "konkureerivat koalitsioonierakonda", kes võib tuua eksperte süsteemi õigsust kinnitama, rõhutades vastasseisu.

Tugev vastuseis on suunatud istungi juhatajale ja ettekandjale, keda süüdistatakse protseduurireeglite ebaausas ja erapoolikus kohaldamises, eriti opositsiooni suhtes. Sisulises plaanis kritiseeritakse teravalt panku "liigse ahnuse" eest, mis on seotud erakorraliste kasumitega. Kriitika on nii protseduuriline kui ka isiklik (nt vihjed eesistuja mehisuse puudumisele).

Peamine vastane on peaminister, keda kritiseeritakse isikliku käitumise ja riiki lõhestava retoorika pärast. Kriitika on intensiivne ja nõuab peaministri poolt väidetava maakondade "kurjuse" skaala avalikustamist, et inimesed teaksid, "kuhu lahtrisse nad peaministri silmis kuuluvad."

Peamised vastased on Haridusminister ja valitsuskoalitsioon, eriti Eesti 200 ja Reformierakond, kelle poliitilist liitu peetakse Reformierakonna huvide teenimiseks. Kriitika on intensiivne, keskendudes nii ministri teaduslikult ebakohastele seisukohtadele kui ka poliitilise vastutuse võtmata jätmisele. Esineja seab kahtluse alla ministri sobivuse ametikohale.