Täiskogu istungite kaupa: Rain Epler

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon ja konkreetsed ministrid, keda süüdistatakse venemeelsuses, ebaeetilises käitumises ja ebaviisakuses, eriti naiskolleegide suhtes. Kriitika on intensiivne ja hõlmab nii poliitilisi (valimisõigus, woke-agenda) kui ka isiklikke ja protseduurilisi rünnakuid. Esineja kritiseerib ka istungi juhatajat võimaliku erapoolikuse eest sõnavõtuaegade jagamisel.

Peamised vastased on valitsuse taastuvenergeetika poliitika ja konkreetsed ministrid (Jürgen Ligi, Lauri Läänemets). Jürgen Ligit kritiseeritakse isikliku ebaviisakuse ja ebaeetilise käitumise eest, Läänemetsa aga punasümbolite teema vältimise ja idanaabri retoorikat meenutavate sõnumite levitamise eest. Kriitika on intensiivne ja nõuab ministrite sobivuse selget ümberhindamist.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon (sh endine peaminister Kaja Kallas ja minister Jürgen Ligi) ning pangandussektor. Kriitika on suunatud nii poliitilistele otsustele (pangamaksu vältimine) kui ka eetilistele küsimustele (pankurite mõju valitsusele ja ekspertide kallutatus). Koalitsiooni seisukohti pangamaksu osas nimetatakse otseselt demagoogiaks.

Peamine vastane on valitsus, eriti rahandusminister Jürgen Ligi, keda kritiseeritakse intensiivselt isiklikul ja protseduurilisel tasandil. Ligi süüdistatakse valetamises, enesele vasturääkimises ja keeldumises vabandamast kolleegi isikliku solvamise eest. Kriitika on suunatud ka valitsuse poliitikale, nagu maksuralli ja vanglakohtade rentimine, ning ministri vastuste sisutühjaks pidamisele.

Opositsioon on suunatud valitsusele ja ministritele, kritiseerides nende ebakompetentsust (nt 69 miljoni euro unustamine eelarvesse) ja raiskamist (Rail Baltic, MTÜ-d, PR-kulud). Kriitika on peamiselt poliitiline ja protseduuriline, süüdistades koalitsiooniesindajat populismis. Ta seab kahtluse alla ministrite õiguse raha suva järgi ringi tõsta.

Peamine kriitika on suunatud valitsusele ja Reformierakonnale, keda süüdistatakse valede otsuste tegemises, mis viisid majanduslanguse ja inflatsioonini, ning valimislubaduste murdmises. Kriitika on nii poliitiline (energeetika, maksud) kui ka protseduuriline (istungit juhatava isiku ebakindel "heade tavade" järgimine) ning ulatub isikliku moraali küsimusteni (rahandusministri elustiili ja keskkonnafilosoofia vastuolud).

Peamine vastane on valitsus ja vastutav minister, keda süüdistatakse retoorikas ja otseste küsimuste vältimises. Kriitika on suunatud nii poliitilistele otsustele (kärped, maksutõusud) kui ka eetilistele ja protseduurilistele küsimustele (riigisekretäri nõuete muutmine). Eriti teravalt kritiseeritakse olukorda, kus tippametnik osaleb koalitsiooniläbirääkimistel ja seejärel muudetakse seadusi, et ta saaks uue ametikoha, nimetades seda "banaanivabariigi" praktikaks.

Opositsiooniline hoiak on suunatud valitsuse esitatud eelnõu ja ministri vastuste vastu. Kriitika on poliitikapõhine, kahtlustades teenuste kokkutõmbamist "paindlikkuse" sildi all ning nõudes vastutust ebatäpsete finantsandmete eest. Rünnakud on intensiivsed, kuid keskenduvad poliitika sisule, mitte isikutele.

Kõneleja on opositsioonilises positsioonis kaitseministri suhtes, kritiseerides valitsuse võimalikku läbipaistmatust oluliste julgeolekuotsuste arutamisel. Kriitika on suunatud protseduurile ja teemade varjamisele, nõudes valitsuskabineti arutelude sisu avamist.

Vastasseis on suunatud valitsuse administratiivsete muudatuste vastu, kritiseerides ministeeriumi ja Terviseameti vahelise töö ümberkorraldamise loogikat ja finantsilist põhjendatust. Kriitika on poliitikapõhine ja keskendub vastuoludele bürokraatia vähendamise eesmärkide ja eelarve tegeliku kasvu vahel.

Peamine kriitika on suunatud ministrile (Svet) ja valitsusele, süüdistades neid vastuolulistes eelarveotsustes ja ebaselges planeerimises. Kriitika on poliitika- ja tulemuspõhine, rõhutades eelkõige teehoiuraha vähendamist ja Rail Balticu rahastamise prioriseerimist.