Täiskogu istungite kaupa: Riina Solman

Toon on kriitiline, terav ja süüdistav, eriti valitsuse planeerimatuse osas, kasutades väljendeid nagu "täielik nonsenss," "absurd" ja "sihita ja plaanita sebimine." Kõne on loogiliselt üles ehitatud, keskendudes riigi vastuoluliste tegevuste (nt Lavassaare soostamine vs maardla funktsioon) esiletoomisele. Kõneleja kasutab nii isiklikke kogemusi kui ka poliitilisi loosungeid ("parteipoliitiliste slogan'itega").

Retooriline stiil on formaalne, ettevaatlik ja sisuline, pöördudes lugupidavalt nii ministri kui ka kolleegide poole. Kasutatakse nii loogilisi argumente (regulatsioonide puudumine, uuringute vajakajäämine) kui ka emotsionaalseid näiteid (noored õnnetuse ohvrid, koormaks olemise tunne). Kõneleja rõhutab teema käsitlemisel vajadust "delikaatsuse ja ettevaatlikkuse" järele ning kasutab retoorilisi küsimusi eelnõu praktiliste puudujääkide esiletoomiseks.

Retooriline stiil on formaalne ja nõudlik, esitades ministrile otsese küsimuse aruandluse saamiseks. Kasutatakse loogilist apellatsiooni, vastandades ministri varasema lubaduse (prioriteet) valitsuse aeglase läbirääkimiste edenemisega. Toon on kriitiline ja rõhutab valitsuse tegevusetust.

Retooriline stiil on analüütiline ja küsitlev, keskendudes protseduurilisele korrektsusele ja vastaspoole eeltööle. Kõneleja esitab loogilisi väljakutseid, kaheldes, kas ettekandja on suhelnud otse ametliku Valimiskomisjoniga. Toon on formaalne ja neutraalne, vältides emotsionaalseid apelle.

Retooriline stiil on kriitiline ja tungiv, kombineerides statistilisi andmeid emotsionaalsete apellidega vaesuse ja ääremaastumise teemal, mida nimetatakse "Eesti riigi peidetud pooleks". Kasutatakse kujundlikku keelt (nt "kuldvõtmeke") ning esitatakse teravaid küsimusi peaministrile, nõudes konkreetseid lahendusi. Toon on formaalne, kuid otsekohene ja süüdistav.

Stiil on terav ja kiireloomuline, ajendatuna konkreetse ja võika vanurite väärkohtlemise juhtumi avalikustamisest. Esineja tasakaalustab emotsionaalseid apelle (tänulikkus juhtumi päevakorrale toomise eest) faktiliste andmetega hinnatõusude ja kasumite kohta, et rõhutada süsteemset probleemi.

Toon on valdavalt süüdistav, kiireloomuline ja konfronteeriv, eriti peaministri suunal. Kasutatakse tugevaid emotsionaalseid apelle, viidates vaesusele, tühjale kõhule ja laste kannatustele. Stiil on kohati isiklik, süüdistades Reformierakonna meespoliitikuid naispoliitikute sõimamises ja rumalaks tegemises, nõudes samal ajal riigimehelikkust. Kasutab korduvalt süüdistusi valetamises ja lubaduste murdmises (käibemaksu ajutisus).

Stiil on kriitiline ja murelik, rõhutades sotsiaalset ebaõiglust ja valitsuse tegevusetust. Kõneleja kasutab emotsionaalseid fraase (muret ei võetud üldse kuulda, ebaõiglaselt koheldud) olukorra tõsiduse rõhutamiseks. Samas esitatakse Õiguskantslerile loogilisi ja praktilisi küsimusi õigusabi kättesaadavuse ja lahenduste otsimise kohta.

Retooriline stiil on formaalne, kuid sisult konfronteeriv ja provokatiivne, esitades ministrile teravaid küsimusi konkreetsete regulatiivsete lahenduste kohta. Kõneleja kasutab emotsionaalselt laetud näiteid (nt poksija lõi naissportlasi nokauti) ja rõhutab oma varasemat ministrikogemust, et vaidlustada ministri seisukohti. Ta alustab küll tasakaaluka sõnavõtu kiitmisega, kuid läheb kiiresti üle vastanduvatele seisukohtadele.