Täiskogu istungite kaupa: Riina Solman

Peamine kriitika on suunatud välisministri tegevusele, keda süüdistatakse Eesti välispoliitika kahjustamises ja suurimate liitlaste huvidele vastukäimises. Kriitika on intensiivne ja poliitikapõhine, seostades ministri poliitikat otseselt antisemitismiga Eesti kõrgkoolides. Peaministri vastused varasemale küsimusele olid lühikesed ja tekitasid ebamugavust, viidates soovile teemat vältida.

Peamine kriitika on suunatud valitsuse ja kärpekäske täitvate ametnike vastu, keda süüdistatakse analüüsi puudumises, sõnamurdmises ja regionaalpoliitilise mõju ignoreerimises. Kriitika on intensiivne ja keskendub usalduse kaotamisele, õigusloome kaosele ning julgeolekuriskide tekitamisele (Jõhvi kohtumaja sulgemine).

Kriitika on suunatud riigis vohava bürokraatia ja halduskoormuse vastu, samuti kahtleb kõneleja ministrite kuluhüvitiste läbipaistvama jälgimise otstarbekuses, kui see toob kaasa uue halduskoormuse. Vastuseis on protseduuriline ja efektiivsusele keskenduv.

Peamised vastased on koalitsioon, kes lükkas tagasi Isamaa muudatusettepanekud, ja Sotsiaalministeeriumi tasand, mis on survestanud soovahetuse regulatsiooni leevendamist. Kriitika on intensiivne ja keskendub protseduurilistele vigadele, nagu kontrollimehhanismi viimine avalikkuse eest varjule ning pädevuse nihutamine sõltumatult kohtuvõimult ametkondadele. Ta kritiseerib ka perearst Eero Merilindu advokaadibüroolt tellitud analüüsi eest, mis ei käsitlenud praktilisi turvaauke.

Peamine kriitika on suunatud justiits- ja digiministrile Liisa-Ly Pakostale ning eelnõu koostajatele, kes suruvad seletuskirja sisse põhiseadusevastaseid tingimusi (lisanimekirjade loomine). Kriitika on protseduuriline ja poliitikapõhine, küsides konkreetselt, kes seda vastuolulist sätet endiselt surub ja mille pärast.

Peamine vastane on Reformierakond ja Kaja Kallase juhitud valitsused, keda süüdistatakse rahvastikupoliitika vaenamises, toetuste vähendamises ja lubaduste murdmises. Kriitika on intensiivne ja suunatud nii poliitilistele valikutele (lapsetoetuste vähendamine) kui ka protseduuridele (rahvastikukriisi probleemkomisjoni sulgemine ja valitsuskomisjoni läbipaistmatus). Esineja peab valitsuse hoiakut sündimuse küsimustes jäigaks ja mittetõsiseks.

Tugev opositsioon on suunatud Siseministeeriumi ja siseministri (SDE) poliitikale kodakondsuse liberaliseerimise osas, süüdistades neid poliitilises korruptsioonis uute venekeelsete valijate loomise eesmärgil. Kriitika on intensiivne ja ideoloogiline, seostades poliitilisi valikuid valimisõiguse debattidega ja nimetades seda "ideoloogiliseks rikutud mõtlemiseks". Samuti kritiseerib ta kaudselt Sotsiaalministeeriumi analüütikute pessimistlikku suhtumist demograafiasse.

Peamine kriitika on suunatud Sotsiaalministeeriumi vastu, keda süüdistatakse tundlike sotsiaalpoliitiliste muudatuste "turbomenetlemises" määruse tasandil, mis välistaks Riigikogu kontrolli. Ta kritiseerib ka välisministri käitumist ÜRO hääletustel, mis puudutavad Iisraeli ja terrorismi. Kriitika on nii protseduuriline, poliitiline kui ka väärtuspõhine.

Peamised kriitika sihtmärgid on valitsus laiemalt, peaminister Kristen Michal, välisminister (kursimuutuse pärast) ja rahandusministrid (vastutuse vältimise pärast Eesti Energias). Kriitika on nii poliitiliselt (väärtuste muutmine) kui ka protseduuriliselt (Jürgen Ligi pidev vahelesegamine) intensiivne. Esineja süüdistab valitsust Eesti julgeolekuhuvide ja juudi kogukonna turvalisuse ohtu seadmises.

Peamine vastuseis on suunatud koalitsioonile ja sotsiaalkomisjoni enamusele, kes lükkasid tagasi Isamaa neli "väga mõistlikku" muudatusettepanekut. Kriitika on intensiivne ja keskendub menetluslikule kiirustamisele ning laste turvalisuse riskide eiramisele. Konkreetseid ettekandjaid (Eero, Madis Timpson) kutsutakse üles dialoogi astuma ja küsimustele vastama, mitte neist kõrvale hiilima.