Täiskogu istungite kaupa: Riina Solman

Peamised vastased on Sotsiaaldemokraadid (Siseminister) ja Reformierakond. Sotsiaaldemokraate süüdistatakse kahepalgelisuses, asendustegevuses ja poliitiliste nõunike kasutamises ministeeriumi esindajatena põhiseaduskomisjonis. Reformierakonda kritiseeritakse valede asjade esiletõstmise ja isiklike solvangute eest. Kritiseerib teravalt Tanel Kiige retoorikat, nimetades seda demagoogiaks ja Isamaa hirmutamiseks.

Peamine vastane on valitsus ja eriti rahandusminister, keda kritiseeritakse nii poliitika (maksukaskaad, mõjuanalüüside puudumine) kui ka protseduuriliste ja isiklike aspektide eest (sildistamine, moraali lugemine, debati vältimine). Kriitika on intensiivne ja kompromissivalmidust ei väljendata, nõudes selgeid vastuseid ja visiooni.

Peamised vastased on valitsus ja Reformierakond, keda kritiseeritakse nii poliitiliste otsuste (kärped, maksutõusud, lubaduste murdmine) kui ka isikliku suhtumise eest (naiste verbaalne tuuseldamine, eakate kohtlemine statistikana). Vastuseis on intensiivne, eriti üksikpensionäri toetuse kärpimise osas, kus kõneleja teeb Isamaa fraktsiooni nimel ettepaneku eelnõu tagasi lükata.

Peamine kriitika on suunatud valitsusele ja ministritele, eriti sotsiaalkaitseministrile, süüdistades neid protseduurilistes vigades ja lubaduste murdmises. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust inimeste turvatunde arvelt kärpimises ja ebaeetilistes seadusemuudatustes, mis on suunatud ühe isiku huvides. Vastuseis on tugev ja kompromiss on eelnõu osas välistatud.

Vastuseis on suunatud eelnõu 427 praegusele menetlusele, kritiseerides nii ettekandjat kui ka Sotsiaalkomisjoni puuduliku arutelu ja menetlusvigade eest. Vastuseisu intensiivsus on kõrge, kuna nõutakse teise lugemise kohest katkestamist, et vältida seaduse vastuvõtmist vigasel kujul.

Peamine vastane on Kaja Kallase valitsus ja sotsiaalkaitseminister, keda kritiseeritakse intensiivselt poliitiliste otsuste (rahvastikuministri koha likvideerimine) ja lubaduste murdmise eest. Kriitika on suunatud nii poliitika sisule (kärped peretoetustes, maksutõusud) kui ka protseduuridele (valitsuskomisjoni ebaefektiivsus ja strateegia puudumine). Valitsuse tegevust nimetatakse sõnamurdlikuks ning kärpeid maotuks ja näotuks.