Täiskogu istungite kaupa: Helir-Valdor Seeder

Kõneleja positsioon on tugevalt opositsiooniline, keskendudes kahele peamisele teemale: maksukoormuse vastasus ja julgeolekuküsimuste pika perspektiivi rõhutamine. Ta kritiseerib teravalt valitsuse majanduspoliitikat ja maksutõuse, nõudes maksukoormuse vähendamist nii eraisikutele kui ettevõtjatele. Julgeolekuküsimustes rõhutab ta ettenägelikkust ja peab 2004. aasta konventsiooniga ühinemist lühinägelikuks veaks, toetades selle tühistamist.

Poliitiline positsioon keskendub tugevalt põllumajanduspoliitika stabiilsusele ja maaelu arengule, nõudes strateegilist lähenemist. Kõige teravam seisukoht on vajadus viljaka põllumajandusmaa kaitse seaduse järele, mida peetakse taastumatu loodusressursina strateegilise tähtsusega teemaks. Kriitika on suunatud valitsuse struktuurilisele ebastabiilsusele ja sisulise vastuse puudumisele, rõhutades poliitikapõhist raamistikku.

Poliitiline fookus on tugevalt suunatud riigi julgeolekule, toetades seaduseelnõu vastuvõtmist, mida peetakse Eesti julgeoleku seisukohalt äärmiselt vajalikuks ja põhiseadusega kooskõlas olevaks. Kõneleja võtab opositsioonilise hoiaku, nõudes koalitsioonilt selgust 20% eelarvekärgete osas ja kritiseerides kolleege, kes on üleöö omandanud üllatavalt suure usu presidendi õigusesse. Tema raamistik on pigem poliitika- ja väärtuspõhine (julgeolek) ning menetluslik (põhiseaduslikkus).

Kõneleja rõhutab tugevalt professionaalsete ametnike tegevuse olulisust ja vastandub valitsuse loosunglikule lähenemisele bürokraatia vähendamisele ja kärbetele. Poliitiline fookus on valitsuskoalitsiooni (Reformierakond ja Eesti 200) vastutusele võtmisel nii ebaselgete eelarvekärbete kui ka solvava siseretoorika eest. Ta kritiseerib valitsuse tegevust tugevalt, pidades seda pigem loosunglikuks kui sisuliseks.

Kõige silmapaistvam teema on Riigikogu istungi protseduuriline korrektsus ja ministri kohustus olla füüsiliselt kohal oma aruande arutelul. Esineja on tugevalt vastu ministri kaugtöövormis osalemisele, pidades seda pretsedenti loovaks ja ebakohaseks, kuna see vähendab ministri tegelikku osalemist ja vastutust. Fookus on selgelt institutsionaalsel toimivusel ja vastutuse tagamisel.