Täiskogu istungite kaupa: Helir-Valdor Seeder

Peamised kriitika sihtmärgid on Kultuuriministeerium (sporditoetuste kärpimise eest) ja valitsus tervikuna (tsentraliseeriva regionaalreformi eest). Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine, süüdistades valitsust bürokraatia suurendamises ja ebaloogiliste otsuste tegemises. Kõneleja esitab otsese väljakutse, küsides, kas õigem ei oleks ministrit vahetada, kui raha maapiirkondadesse ei jõua.

Peamine kriitika on suunatud valitsuse või eelarve koostajate vastu, kuna eelarve on läbipaistmatu ja põhiseadusega vastuolus. Kriitika on intensiivne ja protseduuriline, laiendades vastutust ka presidendile, kes kõneleja hinnangul oleks pidanud eelnõu tagasi saatma.

Kriitika on suunatud eelnõu võimaliku populistliku olemuse vastu, mis viitab vastuseisule ebaselgetel motiividel põhinevale seadusloomele. Konkreetseid vastaseid või rühmitusi ei nimetata, vaid kriitika on suunatud protseduurile ja kontseptsioonile.

Vastuseis on suunatud valitsusele ja rahanduskomisjoni juhtkonnale, keda kritiseeritakse opositsiooni ignoreerimise ja ebakorrektse menetluse eest. Kriitika on intensiivne ja keskendub nii poliitikale (maksutõusud) kui ka protseduurilistele rikkumistele, süüdistades juhatust opositsiooni õiguste allasurumises. Kompromissist rääkimise asemel nõutakse reeglite ranget järgimist.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon ja selle ministrid, keda kritiseeritakse asendustegevuse ja ebakompetentsuse eest. Eriti teravalt vastustatakse haridusministri süüdistust Isamaa suunas, nimetades seda ebamõistlikuks vandenõuteooriaks. Kriitika on suunatud protseduurilistele vigadele (traditsiooniliste läbirääkimiste ignoreerimine) ja poliitilisele sisutühjusele.

Peamine vastasseis on suunatud valitsusele (Kristen Michali kabinetile), keda süüdistatakse maksupoliitika ebaselguses ja ebaaususes seoses julgeolekumaksuga. Lisaks kritiseeritakse teravalt ettekandjat ja komisjoni eelnõu menetlemise eest, nõudes vigaste dokumentide parandamist ja protseduurireeglite ranget järgimist.

Kriitika on suunatud praeguse valitsuskoalitsiooni (eriti Kaja Kallase kolmanda valitsuse) ja siseministri poliitilise hoiaku vastu, kuna nad on erandkorras kodakondsust andnud 28 korral lühikese aja jooksul. Kritiseerib ka 2006. aasta koalitsiooni (Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit) algset seadusemuudatust. Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine, süüdistades valitsust ebavõrdses kohtlemises ja julgeolekuriskide loomises.

Peamised vastased on valitsus (ministeeriumid), rahanduskomisjon ja istungi juhataja. Kriitika on intensiivne ja keskendub protseduurilistele rikkumistele (muudatusettepanekute eemaldamine) ja poliitilisele ebaaususele (maksuraha sihtotstarbe puudumine, eelarveaukude lappimine). Süüdistab enamust opositsiooni vaigistamises ja "kambaka" tegemises, mis õõnestab usaldust riigi vastu.

Puuduvad andmed.