Täiskogu istungite kaupa: Urmas Reinsalu

Retooriline stiil on võitlev, kriitiline ja tungiv, kasutades tugevaid väljendeid nagu "viga," "sisutu loosung," "kliimabürokraatia" ja "pretsedenditu ülehelikiirus." Apellatsioonid on peamiselt loogilised ja faktipõhised (viidates kuludele ja õiguskantsleri seisukohtadele), kuid edastatakse alarmistliku tooniga, rõhutades ohtu põhiõigustele ja majandusele. Valitsust süüdistatakse avalikkusele "vassimises."

Toon on valdavalt kriitiline, süüdistav ja tungiv, rõhutades vajadust muutuste järele. Kasutab tugevaid metafoore ja võrdlusi ("kuulipilduja-maksustamine," "maksuderestoran," "kummaline sotsialism," "Põhja-Korea," "tankistiks") ning apelleerib valijate mälule ja õiglustundele. Süüdistab koalitsiooni valetamises ja poliitilises šantaažis.

Retooriline stiil on teravalt kriitiline ja konfronteeriv, kasutades negatiivseid ja emotsionaalseid väljendeid nagu "hookuspookus," "läbikukkunud eksperiment" ja "erandite ämblikuvõrk." Kõneleja esitab oma argumendid loogiliselt, viidates ERR-i uudistele ja varasematele kirjadele, kuid teeb seda intensiivse tooniga, et rõhutada peaministri isiklikku vastutust maksu arhitektina.

Retooriline stiil on kriitiline, analüütiline ja kiireloomuline, keskendudes peamiselt õiguslikele ja menetluslikele argumentidele. Kasutatakse tehnilist ja formaalset keelt, rõhutades eelnõu mõju tahtlikku pisendamist ja sisulise dialoogi puudumist. Kõneleja esitab korduvalt küsimusi (nt õiguskantsleri seisukoht, pretsedendi olemasolu) ja hoiatab ühiskonna teadmatusse astumise eest.

Stiil on otsene, väljakutsuv ja analüütiline, keskendudes faktide ja numbrite nõudmisele. Kõneleja esitab järjestikuseid täpsustavaid küsimusi, mis nõuavad ministrilt konkreetseid finantsandmeid ja pädevuse selgitamist. Toon on formaalne ja loogikale tuginev, puuduvad emotsionaalsed või narratiivsed elemendid.

Stiil on formaalne, tõsine ja kriitiline, esitades ministrile otseseid ja väljakutsuvaid küsimusi poliitilise vastutuse kohta. Rõhk on loogilisel ja protseduurilisel argumentatsioonil, rõhutades demokraatliku õigusriigi põhimõtteid ja parlamendi usalduse küsimust. Kasutatakse emotsionaalset apelli, viidates ohvrite omaste kannatustele Pihlakodu juhtumis.

Toon on äärmiselt võitlev, kriitiline ja süüdistav, kasutades tugevaid emotsionaalseid väljendeid nagu "inetu olukord", "jultumust" ja "käpardlik läbikukkumine". Kombineerib protseduurilist ja juriidilist argumentatsiooni otsese rahva hääle tsiteerimisega (kiri Eesti inimeselt) ja retooriliste küsimustega usalduskriisi teemal. Kasutab korduvalt vastandamist "virtuaalmaailma" (valitsuse retoorika) ja "tegeliku maailma" (inimeste toimetulek) vahel.

Retooriline stiil on terav, süüdistav ja kiireloomuline, rõhutades valitsuse kiirustamist ja eksitamist ("Ärge eksitage!"). Kasutatakse otseseid küsimusi ja hoiatatakse tagajärgede eest (umbusalduse avaldus), tasakaalustades loogilist nõudmist analüüside järele emotsionaalse murega sisejulgeoleku pärast.

Retooriline stiil on terav, kriitiline ja tungiv, hoiatades õigusriigi ja demokraatia toimimise tõrgete eest Eestis. Kasutatakse tugevaid metafoore ("fantoomseadus," "põrandalauad laiali libisema") ning süüdistatakse enamust "legitiimsusdefitsiidis" ja "voluntarismis". Toetutakse pigem loogilistele ja juriidilistele argumentidele kui emotsionaalsetele apellidele, säilitades samas kirgliku tooni.

Retooriline stiil on väga võitluslik, kriitiline ja tungiv, rõhutades majandusliku olukorra tõsidust ja kaost. Kasutatakse tugevaid negatiivseid sildistamisi ("mustad edetabelid," "luuseri mentaliteet") ning esitatakse teravaid küsimusi valitsuse suutmatuse kohta. Apelleeritakse nii loogikale (andmete ja prognooside abil) kui ka emotsioonidele, nõudes rahvusliku hoiaku muutmist pessimistist võitjaks.

Retooriline stiil on väga võitluslik ja kriitiline, kasutades tugevaid väljendeid nagu "häbematuse tipp," "käpardlikkus" ja "häbematuse tipp." Kuigi apellatsioon on emotsionaalselt laetud, toetub see tugevalt loogilistele argumentidele ja detailsetele finantsandmetele, et demonstreerida valitsuse ebaõnnestumist. Toon on kiireloomuline, rõhutades inflatsioonilise spiraali ohtu ja elukvaliteedi langust.