Täiskogu istungite kaupa: Urmas Reinsalu

Peamine vastane on valitsus, keda kritiseeritakse passiivse juhtimise, bürokraatia suurendamise ja rahvuslike huvide eiramise eest, liikudes kaasa Euroopa initsiatiividega. Kriitika on nii poliitika (kestlikkusaruanded, kaubaautode parkimiskeeld) kui ka menetluslik (kiirustamine, puudulik kooskõlastamine) ning intensiivne. Konkreetsete oponentidena mainitakse ka endist kliimaministrit Michalit ja eelnõu reklaaminud Maris Lauri. Kompromissi võimalust andmebaasi eelnõu osas ei mainita, vaid nõutakse selle tagasi lükkamist.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon (Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid, Eesti 200), keda süüdistatakse kehva poliitika ajamises ja demokraatliku legitimatsiooni puudumises. Kriitika on intensiivne, süüdistades koalitsiooni valetamises enne valimisi ja "julmade mängude" ning šantažeeriva käekirja kasutamises (nt puuetega inimeste organisatsioonide survestamine). Kompromissivalmidust ei näidata, nõutakse eelnõude tagasilükkamist ja maksude tühistamist.

Opositsioon on suunatud otse peaministrile ja valitsusele, keda süüdistatakse automaksu läbikukkumises ja riigikeskse ideoloogia levitamises. Kriitika on intensiivne ja isikustatud, nõudes peaministrilt maksu autorluse tunnistamist ja selle tühistamist. Kompromiss maksu parandamise osas lükatakse tagasi kui ebaratsionaalne.

Peamine kriitika on suunatud koalitsiooni ja valitsuse vastu eelnõu menetlemise tempo ja viisi pärast, süüdistades neid hea õigusloome põhimõtete rikkumises. Kriitika on ka sisuline, puudutades rahapesu ja kaughasartmängu tegelikke kasusaajaid, keda seostatakse hämara tegevusega Vene, Valgevene ja Gruusia kodanikega. Vastuseisu intensiivsus on kõrge, kuna nõutakse teise lugemise katkestamist.

Peamine kriitika on suunatud taristuministrile (härra Leis), seades kahtluse alla nii tema pädevuse jäätmeküsimustes kui ka eelseisva seaduse finantsmõju läbipaistvuse. Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine, nõudes vastutuse võtmist ja detailset selgitust tasude osas.

Peamine kriitika on suunatud justiitsministrile ja valitsusele, süüdistades neid poliitilise vastutuse vältimises ja läbipaistvuse puudumises oluliste julgeolekuriskide hindamisel. Kriitika on intensiivne ja protseduuriline, kulmineerudes üleskutsega hääletada ministri umbusaldamise poolt. Vastuseis vanglarendile on tugev, viidates Rootsi ratsionaalsele, kuid Eestile kahjulikule poliitilisele joonele.

Peamised vastased on Reformierakonna juhitav koalitsioon (Reformierakond, Eesti 200, Sotsiaaldemokraadid), keda süüdistatakse seaduste rikkumises ja demokraatliku legitiimsuse puudumises. Kriitika on suunatud nii poliitikale (maksutõusud, defitsiit) kui ka protseduuridele (Isamaa muudatusettepanekute hääletuselt eemaldamine). Valitsust nimetatakse otse "valetavaks valitsuseks" ja kompromiss on välistatud, nõudes eelnõude tagasilükkamist.

Peamised vastased on peaminister ja justiitsminister, keda kritiseeritakse rabeda ja Eesti siseturvalisuse huvidele mittevastava poliitika eest. Vastuseis on intensiivne ja kulmineerub justiitsministrile umbusaldusavalduse esitamise hoiatusega, kuna valitsus on valinud strateegilist riski sisaldava tee.

Peamised vastased on valitsusliit ja parlamendi enamus, keda süüdistatakse kodukorraseaduse rikkumises ja põhiseadusevastases tõlgenduses ("blankoveksel"). Kriitika on intensiivne ja keskendub protseduurilistele ning õigusriiklikele rikkumistele, nimetades koalitsiooni "legitiimsusdefitsiidiga" seltskonnaks. Kompromiss on välistatud enamuse praeguse tegevusloogika osas, lubades selle tõlgenduse tulevikus jäigalt tagasi lükata.

Peamine vastane on valitsus, keda kritiseeritakse teravalt nii poliitiliste valikute (maksutõusud, regulatiivne ebastabiilsus) kui ka hoiakute pärast. Kriitika on intensiivne ja keskendub valitsuse suutmatusele tagada majanduskasvu, kontrollida hinnatõusu ja kaitsta rahvuslikke huve rohepöörde kontekstis. Valitsuse tegevust nimetatakse pessimismi tekitavaks ja luuserlikuks, mis välistab kompromissi praegusel kursil.

Peamine vastane on Reformierakonna juhitud valitsus ja rahandusminister, keda süüdistatakse ebakvaliteetses rahanduspoliitikas ja valetamises valitsemiskulude vähendamise osas. Kriitika on intensiivne ja poliitikapõhine, keskendudes maksutõusudele ja valitsemiskulude kontrollimatule kasvule. Kompromiss on välistatud, kuna nõutakse eelarve eelnõu sellisel kujul tagasi lükkamist.