Täiskogu istungite kaupa: Urmas Reinsalu

Kõne on toonilt äärmiselt kriitiline, terav ja tungiv, süüdistades valitsust otsustusvõimetuses, raiskamises ja ebaaususes ("valet esitati"). Rõhk on loogilistel ja faktipõhistel argumentidel, kus esitatakse detailsed näited ebaefektiivsetest kulutustest (54,5 miljoni eurone hoone) ja halvast juhtimisest (EL-i fondide aeglane kasutus). Stiil on formaalne ja analüütiline, lõppedes otsese üleskutsega vastutajatele "võtke ennast kätte!".

Stiil on väga võitluslik, kriitiline ja süüdistav, kasutades teravaid metafoore nagu "valede matrjoška", "laip soe" ja "hernekommid". Kõneleja süüdistab valitsust otseselt valetamises ja silmakirjalikkuses, säilitades samas formaalse, kuid sarkastilise tooni. Apellatsioonid on segu loogilisest andmepõhisest kriitikast (eelarvenumbrid, TWh) ja emotsionaalsest hukkamõistust (viited õpetajate stressile ja majanduse konkurentsivõimetusele).

Retooriline stiil on terav, ründav ja süüdistav, kasutades korduvalt fraase nagu "valetav poliitika," "korralagedus" ja "tahtlik vale." Kõneleja toetub loogilistele argumentidele (konkreetsed rahanumbrid ja protsendid), kuid raamib need moraalse kriitikana usalduse puudumise teemal. Toon on nõudlik ja kiireloomuline, eriti seoses parlamendi töökorralduse ja majandusküsimustega.

Retooriline stiil on väga võitlev ja süüdistav, keskendudes valitsuse "valelikule poliitikale" ja lubaduste murdmisele. Kasutatakse otseseid emotsionaalseid üleskutseid "armas Eesti rahvas", hoiatades petmise eest Euroopa Parlamendi valimiste eel. Toon on kiireloomuline ja kriitiline, kasutades tugevaid metafoore nagu "kriitiline tohuvabohu ja segadus".

Kõne toon on kriitiline, tungiv ja võitluslik, kirjeldades valitsuse tegevust kui "hävitavat" ja tekitades "segadust ja tohuvabohu". Apellatsioon on peamiselt loogiline ja faktipõhine, tuginedes ekspertide raportitele ja statistikale, kuid edastatud kõrge intensiivsusega. Stiil on formaalne ja struktureeritud, kasutades korduvaid märksõnu ja kokkuvõtteid.

Stiil on formaalne, argumenteeritud, kuid vastanduv ja kohati terav, eriti Kliimaministri suunas. Ta kasutab tugevaid sildistusi ja metafoore, nagu "Kliimasotsialism" ja "orwellilikud pealkirjad", et rõhutada valitsuse poliitika negatiivset mõju. Kõneleja nõuab korduvalt konkreetseid numbreid ja rahalist mõjuanalüüsi, süüdistades valitsust "pimeduses liikumises" ja reaalseid numbreid kartmises.

Retooriline stiil on nõudlik, korduv ja kergelt konfronteeriv, rõhutades küsimuste konkreetsust ja vastuse saamise vajadust. Kasutatakse sarkasmi ("suurepäraseim mittevastus," "see teeb teile au") valitsuse poliitika iseloomustamiseks ja informatsiooni varjamise kritiseerimiseks. Apellatsioon on peamiselt loogiline ja andmepõhine, nõudes korduvalt vastust eurodes, mitte protsentides.

Retooriline stiil on süüdistav, konfronteeriv ja nõudlik, pöördudes otse ministri poole. Kasutatakse tugevaid väljendeid (nt "avalikkusega manipuleerinud") ning nõutakse selget ja ausat vastust, rõhutades vajadust "tões elama hakata". Toon on pigem loogiline (viide dokumendile), kuid edastatud suure intensiivsusega.

Retooriline stiil on väga võitluslik, dramaatiline ja tungiv, rõhutades riigi rahanduse kriitilist olukorda ja parlamendi menetluse rikkumisi. Kasutab teravaid metafoore ja väljendeid ("Brežnevi pakk," "roomikutega demokraatia," "sadomasohhistlik abiteenus"). Esitab korduvalt konkreetseid, vastust nõudvaid küsimusi, süüdistades vastaseid põgenemises ja võimetuses vastata, väljendades korduvalt "täielikku hämmingut" ja "tungivat protesti".

Kõnestiil on võitluslik, kriitiline ja tungiv, süüdistades valitsust otsustamatuses, mittemidagitegemises ja patiseisus. Kasutab nii loogilist argumentatsiooni (viidates eelarveprognoosidele ja seadustele) kui ka emotsionaalset apelli (rõhutades inimeste toimetulekuraskusi). Peaministri vastuseid nimetatakse põlglikult A4 jutupunktideks ning süüdistatakse teda küsimustest osavalt mööda hiilimises.

Retooriline stiil on teravalt kriitiline ja tungiv, rõhutades valitsuse ebaausust ("valetav poliitika") ja otsustusvõimetust. Kasutatakse nii loogilisi argumente (õigusliku sisu puudumine, julgeolekuinfo vajadus) kui ka emotsionaalset keelt, süüdistades vastaseid "loosungite loopimises" ja poliitilises konjunkturismis. Kõneleja rõhutab, et otsused tuleb langetada "sõja seniidis", mis annab argumentatsioonile ajalise ja julgeolekulise pakilisuse.