Täiskogu istungite kaupa: Urmas Reinsalu

Peamine kriitika on suunatud ametis olevale valitsusele ja Reformierakonnale. Kriitika on poliitikapõhine (maksuküüru kaotamine, eelarvereeglite lõdvendamine) ja protseduuriline (otsustusvõimetus, valeinfo esitamine Euroopa Komisjonile). Rünnakute intensiivsus on kõrge, nimetades valitsuse tegevust vastutustundetuks ja riigi riskiks.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon, eriti Kaja Kallase valitsus ja Reformierakond, keda süüdistatakse selge visiooni puudumises, parteilises "lehmakauplemises" ja üksikotsuste läbisurumises. Kriitika on intensiivne ja suunatud nii poliitilistele valikutele (energeetika, maksutõusud) kui ka menetluslikule kaosel (õpetajate palga viivitamine, investeeringute seiskumine). Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda süüdistatakse meretuuleparkide projektide läbisurumises ja tuumaenergia teemade blokeerimises valitsuses.

Peamine vastane on valitsus ja peaminister, keda süüdistatakse valeinformatsiooni esitamises ja "valetavas poliitikas." Kriitika on intensiivne, puudutades nii menetluslikke küsimusi (umbusalduse avalduse viivitamine) kui ka sisulist ebaefektiivsust (kulupoliitika ja majanduse elavdamise suutmatus). Valitsuse lubadusi Euroopa Parlamendi valimiste eel peetakse absurdseteks ja tahtlikeks valedeks.

Peamised vastased on Reformierakond (sh Jürgen Ligi ja Kaja Kallas) ning valitsuskoalitsioon tervikuna, keda süüdistatakse valetamises, lubaduste murdmises ja riigi rahanduse segadusse ajamises. Kriitika on intensiivne, keskendudes nii poliitilisele eetikale kui ka konkreetsetele maksupoliitika otsustele. Kompromiss valitsuse poliitikaga on välistatud, kuid pakutakse Isamaa muudatusettepanekut kui alternatiivset lahendust.

Peamine kriitika on suunatud ametis olevale Vabariigi Valitsusele, keda süüdistatakse dialoogi katkestamises ettevõtjatega ja majanduskeskkonda halvendava jõustamispoliitika läbiviimises. Kriitika on intensiivselt poliitikapõhine, keskendudes maksutõusudele, bürokraatiale ja plaanimajanduslikule lähenemisele rohepöördes. Nõutakse valitsuse poliitikast viivitamatut loobumist, mis välistab kompromissi praeguse suunaga.

Peamine vastane on Kliimaminister Michal ja Reformierakonna juhitud valitsus, keda süüdistatakse "kliimasotsialismi" ajamises ja majanduse koormamises. Kriitika on terav ja keskendub poliitika sisule (hinnatõusud, regulatsioonid) ning protseduurilistele puudujääkidele (mõjuanalüüside puudumine, vankri hobuse ette asetamine). Valitsuse majandus- ja rahanduspoliitikat nimetatakse kehvaks, viidates teetaristu investeeringute likvideerimisele.

Peamised vastased on peaminister ja rahandusminister, keda kritiseeritakse riigi rahandusliku olukorra segaduse ja konkreetse informatsiooni andmisest keeldumise eest. Kriitika on intensiivne, vihjates, et valitsus kas varjab andmeid või tal puudub elementaarne ülevaade riigi rahalisest seisust, mis tekitab kõnelejas "vägagi suure mure".

Peamine vastane on siseminister, keda süüdistatakse avalikkusega manipuleerimises ja julgeolekuasutuse raporti sisu vääriti esitamises. Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitilisele ebaaususele ning julgeolekuohtude käsitlemisele.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon, rahandusminister ja Riigikogu juhatus/õiguskomisjon. Kritiseerib valitsust rahanduskriisi tekitamise ja juhtimisvõimetuse eest, soovitades peaministril ameti maha panna. Õiguskomisjoni kritiseeritakse teravalt seaduserikkumise ja voluntarismi eest muudatusettepanekute kokkusidumisel, viidates sellele kui "tankid pori ei karda" stiilis demokraatiale.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon ja isiklikult peaminister, kellelt nõutakse ametist lahkumist. Kriitika on suunatud nii poliitilistele otsustele (maksutõusud, automaks) kui ka juhtimisstiilile (otsustamatuskriis). Lisaks kritiseeritakse Riigikogu esimeest kodukorraseaduse mittetäitmise eest, kui peaminister teemast kõrvale kaldus. Kompromiss majanduspoliitikas on välistatud, intensiivsus on kõrge.

Peamised vastased on Kaja Kallase valitsus tervikuna, Reformierakond ja Eesti 200, keda süüdistatakse valetavas poliitikas ja juhtimisvõimekuse puudumises. Kriitika on intensiivne ja keskendub valitsuse ebakompetentsusele (majanduspoliitika, eelarve) ja ebaeetilisusele (õpetajate palgalubaduste murdmine). Sotsiaaldemokraate kritiseeritakse varasema vastuseisu eest eestikeelsele haridusele üleminekul, kuid peamine rünnak on suunatud koalitsioonile.