Täiskogu istungite kaupa: Vadim Belobrovtsev

Peamine vastuseis on suunatud eelnõu kiirmenetluse eest vastutavale komisjonile või enamusele, kritiseerides nende põhjendusi ja tekitatud pretsedenti. Kriitika on intensiivne ja keskendub menetlusrikkumistele ning põhiseaduslikele kahtlustele, viidates ka presidendi ja õiguskantsleri vastuseisule.

Kõneleja kritiseerib teravalt valitsuse enamust, süüdistades neid põhiseaduse rikkumises ja meelega põhiseadusvastaste eelnõude läbisurumises. Eriti tugev on vastuseis konkreetse kiriku (Eesti Kristlik Õigeusu Kirik) survestamisele seadusandluse kaudu, mida peetakse põhiseadusvastaseks. Samuti kritiseeritakse kolleege (Jaanus Karilaid) demagoogia ja ühiskonna lõhestamise eest.

Peamine vastuseis on suunatud eelnõu algatajate ja toetajate vastu, keda kritiseeritakse protseduuriliste puuduste ja riskide eiramise eest. Kriitika on intensiivne ja poliitikapõhine, rõhutades, et vastuseid olulistele küsimustele (auditid, tagajärjed) ei ole saadud. Kõneleja kutsub teisi Riigikogu liikmeid üles eelnõud mitte toetama.

Peamine vastasseis on Justiitsministeeriumi ja ministriga, keda kritiseeritakse otsuse eest lõpetada seaduste tõlkimine vene keelde. Kriitika on intensiivne ja suunatud ministri usaldusväärsusele, kuna väidetavalt ei räägitud tookord rahaliste põhjuste osas päris tõtt. Kompromissi võimalust ei mainita, vaid nõutakse otsuse põhjendamist.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon (Reformierakond, Eesti 200) ja Tallinna võimul olevad erakonnad. Kriitika on suunatud poliitilisele oportunismile (valimiseelsed kampaaniad) ja menetluslikule ebakorrektsusele, eriti põhiseadusega vastuolus oleva eelnõu tahtlikule edasisaatmisele. Tugevalt kritiseeritakse valitsust usalduskriisi tekitamise eest ametiühingutega tööseadusandluse ühepoolse muutmise tõttu.

Peamine vastane on valitsev koalitsioon (Reformierakond, Eesti 200, Sotsiaaldemokraatlik Erakond), keda kritiseeritakse teravalt poliitiliste otsuste pärast. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust pensionäridele kahjulike ja "häbiväärsete" otsuste tegemises. Kriitika on poliitikapõhine, keskendudes maksutõusudele ja lubaduste murdmisele.

Peamine vastane on "riik valitsuse näol", keda kritiseeritakse konkreetse kitsaskoha (koolitoidu rahastamine) parandamata jätmise eest. Kriitika on intensiivne ja keskendub valitsuse suutmatusele eelarveläbirääkimistel teemat käsitleda ja varasemaid eelnõusid toetada. Vastuseis on poliitika- ja tulemuspõhine.

Tugev opositsioon on suunatud Vabariigi Valitsusele ja koalitsioonisaadikutele, keda kritiseeritakse poliitiliste otsuste (maksude ja kärbete) ja protseduuriliste vigade eest (ettepanekute tuimalt mahahääletamine). Eraldi kritiseeritakse välisminister Margus Tsahknat sõnavõttude pärast, mis suurendavad inimeste ebakindlust ja sõjahirmu. Kriitika on peamiselt poliitika- ja soorituspõhine.

Peamine vastasseis on koalitsiooniga, keda süüdistatakse opositsiooni initsiatiivide automaatses tagasilükkamises, isegi kui need lahendaksid olulise probleemi. Kriitika on suunatud ka Tallinna endistele võimudele (Isamaa ja SDE abilinnapead), kes algselt toetasid uute kergliikurite tänavatele tulekut, kuid hiljem probleemi tunnistasid. Kõneleja peab koalitsiooni käitumist ebaviisakaks parlamendi poliitiliseks kultuuriks.

Peamine vastasseis on suunatud valitsuskoalitsioonile ja haridusministrile, keda kritiseeritakse poliitiliste lubaduste mittetäitmise ja ebarealistlike eelarveplaanide eest. Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitilistele ning menetluslikele ebaõnnestumistele, tuues esile koalitsiooni poolt korduvate seaduseelnõude mahahääletamise.

Peamine kriitika on suunatud peaministri vastu, kelle avaldusi Läti abistamise kohta peetakse vastutustundetuks ja ebaloogiliseks, arvestades Eesti enda rahalist puudujääki. Kriitika on intensiivne ja keskendub valitsusjuhi prioriteetidele ning suutlikkusele projekti juhtida.

Kriitika on suunatud valitsuse (koalitsiooni) tegevuse vastu, eriti eelarve läbipaistmatuse ja noorsootöö kvalifikatsiooninõuete rakendamise osas. Vastuseisu intensiivsus on mõõdukas, keskendudes poliitiliste otsuste kvaliteedile ja protseduuridele. Koalitsioonilepet (Reformierakonna ja Eesti 200) kasutatakse poliitika alusdokumendina, mille rakendamist kahtluse alla seatakse.