Täiskogu istungite kaupa: Vadim Belobrovtsev

Stiil on tõsine, kriitiline ja väga protseduuriline, keskendudes loogilistele vastuoludele ja menetlusnormide rikkumisele. Kõneleja kasutab sageli retoorilisi küsimusi, et vaidlustada kiirustamise põhjendusi ja rõhutada asja tõsidust.

Kõnestiil on analüütiline, kuid sageli kahetsusväärne ja kriitiline, väljendades "kahetist tunnet" ja "kahju" valitseva parlamentaarse kultuuri üle. Kasutab nii loogilisi apelle (viidates põhiseadusele ja organisatsioonide seisukohtadele) kui ka teravat kriitikat vastaste demagoogia vastu, süüdistades neid suurte sõnade (Putin, Kreml) kasutamises. Küsimuste esitamisel ministritele on stiil formaalne ja protseduuriline.

Stiil on tungiv, kriitiline ja skeptiline, kasutades dramaatilist keelt ("politseiriik") ja retoorilisi küsimusi, et rõhutada eelnõu ohtlikkust. Kõneleja tasakaalustab loogilist argumentatsiooni (riskide hindamine keskmiseks) emotsionaalsete hoiatustega andmete valedesse kätesse sattumise tagajärgedest. Kasutatakse konkreetset näidet turvakaamerate loata kasutamisest, et illustreerida seadusandja eiramise ohtu.

Retooriline stiil on alguses viisakas, kuid muutub kiiresti teravaks ja süüdistavaks, eriti ministri aususe kahtluse alla seadmisel. Kasutatakse nii loogilisi argumente (eelarveandmed ja täpsuse vajadus) kui ka sotsiaalseid apelle (viide ametiühingute kriitikale ja põgenike olukorrale). Kõneleja kasutab diplomaatilist keelt, et süüdistada ministrit ebatões rääkimises.

Toon on valdavalt kriitiline ja kohati konfronteeriv, eriti valitsuse ja koalitsiooni motiivide kahtluse alla seadmisel (nt "pelgalt valimiseelne võitlus"). Kasutatakse nii loogilisi apelle (viited põhiseadusele, andmed Tallinna roheluse kohta) kui ka emotsionaalseid apelle (rõhk perede toimetulekul). Kõneleja kasutab sageli retoorilisi küsimusi ja süüdistab vastaseid "kosmeetiliste muudatuste" tegemises, et varjata sisulist probleemi.

Retooriline stiil on kriitiline, võitlev ja skeptiline, eriti peaministri lubaduste suhtes, mida põhjendatakse varasemate valitsuste lubaduste murdmisega. Kasutatakse nii loogilisi argumente (maksunäitajad, hinnatõus) kui ka emotsionaalset apelli, rõhutades eakate rasket toimetulekut ("et üldse ellu jääda"). Stiil on otsekohene ja kasutab valitsuse väljakutsumiseks retoorilisi küsimusi.

Retooriline stiil on kriitiline ja murelik, eriti valitsuse tegevusetuse osas koolitoidu rahastamisel. Kõneleja kasutab loogilisi argumente, toetudes konkreetsetele numbritele (1 euro, 40% inflatsioon) ja vastandades neid põhimõttelisele vajadusele investeerida laste tervisesse. Toon on üldiselt formaalne, kuid väljendab pettumust varasemate eelnõude mahahääletamise pärast.

Retooriline stiil on kriitiline, tungiv ja murelik, rõhutades vaesuse ja ebakindluse tegelikku mõju haavatavatele inimgruppidele. Kasutatakse nii loogilisi argumente (statistika, hinnatõus 40%) kui ka emotsionaalseid apelle (hirm sõja ees, perede virelemine vaesuses). Kõneleja vastandab valitsuse tegevust "päriseluga" ja süüdistab valitsust rahva hirmutamises.

Retooriline stiil on kriitiline ja murelik, rõhutades valitsuse tegevusetuse loogilisi tagajärgi ja poliitilise kultuuri puudujääke. Kasutatakse nii loogilisi argumente (kindlustus, politsei ressursid) kui ka protseduurilist kriitikat (koalitsiooni obstruktsioon). Kõneleja kasutab irooniat, viidates Tallinna abilinnapeade esialgsele "ülionnelikule" poseerimisele uute mopeedide taustal.

Retooriline stiil on nõudlik, kriitiline ja kohati frustreeritud, eriti ministri ebamääraste vastuste tõttu. Kõneleja kasutab loogilisi ja andmepõhiseid apelle, esitades korduvalt väga konkreetseid küsimusi (nt "mis on see number 2026. aastal?"). Kolmandas kõnes pöördutakse istungi juhataja poole, et tagada ministrilt vastus küsimusele, mis näitab soovi saavutada selgust ja konkreetsust.

Stiil on otsene ja küsitlev, kasutades retoorilisi küsimusi ("Kas see on nali või mida see üldse tähendab?") peaministri avalduste naeruvääristamiseks ja usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks. Toon on skeptiline ja väljakutsuv, rõhutades loogilisi vastuolusid Eesti suutlikkuse ja rahvusvaheliste lubaduste vahel.

Retooriline stiil on formaalne ja küsimustele keskenduv, pöördudes ministri poole lugupidavalt. Kasutatakse loogilisi argumente, tuginedes nii avalikule kriitikale kui ka ametlikele dokumentidele (koalitsioonilepe), et rõhutada murekohti. Toon on analüütiline ja andmepõhine, eesmärgiga saada selgust poliitika rakendamise riskide osas.