Täiskogu istungite kaupa: Vadim Belobrovtsev

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon tervikuna ja selle juhid, eriti Kliimaminister ja Peaminister. Kriitika on suunatud nii poliitikale (maksutõusud) kui ka menetluslikule tegevusele (läbipaistmatus, "troika" otsused, teerullipoliitika). Rünnakud on intensiivsed ja kompromiss on välistatud, nõudes ministri tagasiastumist ja peaministri selgitusi.

Peamine kriitika on suunatud Tallinna Lennujaama juhtkonnale ebakompetentsuse ja 70% tasude tõstmise eest, mis on Euroopa trendidele vastupidine. Samuti kritiseeritakse Eesti valitsust tegevusetuse eest ja suutmatuse eest tagada riiklikud ühendused. Kriitika on intensiivne ja nõuab valitsuselt sekkumist.

Peamised vastased on koalitsioonipoliitikud ja eelnõu algatajad, keda kritiseeritakse nii poliitika (põhiõiguste rikkumine) kui ka motiivide (valimiste mõjutamine, küünilisus) pärast. Kõneleja süüdistab vastaseid selles, et nad karistavad kollektiivselt seaduskuulekaid elanikke ning tekitavad oma tegevusega riigile suuremat julgeolekuohtu.

Peamine kriitika on suunatud praegusele valitsusele (Reformierakond, Eesti 200) ja Tallinna linnavõimule. Kriitika on poliitika- ja tulemuspõhine, süüdistades neid tegevusetuses, eelarvekärbetes (huviharidus) ja oluliste sporditaristu projektide (nt olümpiaujula, jalgpallihallid) peatamises. Kritiseeritakse ka haridusministri otsust kärpida huvihariduse raha.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon ja siseminister, keda kritiseeritakse demagoogia, halva seadusloome ja parlamendi ülekaalu tuima kasutamise eest. Kriitika on intensiivne ja mitmetasandiline, hõlmates nii poliitilist (lõhestamine) kui ka menetluslikku (mõjuanalüüsi puudumine) tasandit, süüdistades valitsust kollektiivvastutuse rakendamises.

Kriitika on suunatud valitsuse (peaministri) tegevusetusele või ebaselgusele välispoliitilise suuna määratlemisel, eriti seoses Eesti rolli puudumisega suurriikide läbirääkimistel. Kriitika on poliitikapõhine ja intensiivsus on mõõdukas, esitades küsimusi strateegilise selguse saavutamiseks.

Peamine kriitika on suunatud peaminister Kristen Michali ja valitsuse seisukohtadele panganduse maksustamise osas, kaheldes nende argumentide tõesuses ja piisavuses. Vastuseis on poliitika- ja sisupõhine, keskendudes maksude võrdlusele naaberriikidega.

Peamine vastane on haridusminister ja valitsus, keda kritiseeritakse Haridusleppe ebaõnnestumise eest, mis ei toonud kaasa lubatud kollektiivlepingut ega lahendanud õpetajate muresid. Kriitika on poliitikapõhine ja intensiivne, süüdistades valitsust usalduse kaotamises kohalike omavalitsuste silmis ning nõudes ministri tagasiastumist. Kõneleja lükkab tagasi ministri väite, et Haridusleppe ebaõnnestumine oli tingitud poliitilisest sabotaažist.

Peamised kriitika sihtmärgid on parempoolsed erakonnad, keda süüdistatakse poliitilise topeltkasu saamises valimistulemuste mõjutamise ja valijatele meeldimise kaudu. Lisaks kritiseeritakse Sotsiaaldemokraate nende positsioonimuutuse pärast, mis on vastuolus nende varasema seisukohaga. Kriitika on intensiivne ja keskendub protseduurilistele rikkumistele ning demokraatia põhimõtete õõnestamisele.

Peamine vastane on peaminister ja valitsuskoalitsioon, keda kritiseeritakse poliitilise retoorika ja ebaefektiivsete hirmutaktikate pärast. Kritiseerib peaministri tegevust whataboutism'i kasutamise eest, mis on sisuline ja protseduuriline kriitika. Vastuseisu intensiivsus on mõõdukas, tuginedes reitingutele ja protseduurilisele kriitikale.

Peamine kriitika on suunatud valitsuskoalitsiooni (Reformierakond, SDE, Eesti 200) sisemisele ebastabiilsusele ja riigi juhtimise ohustamisele. Eraldi kritiseeritakse sotsiaaldemokraatide kehva juhtimist Tallinna linnas, viidates, et linna juhtimine neil hästi välja ei tule. Kriitika on suunatud nii poliitilisele (automaks) kui ka protseduurilisele (avalik kraaklemine) tasandile.

Peamine vastasseis on suunatud välisministri ja valitsuskoalitsiooni vastu, kritiseerides teravalt ministri ebakompetentsust, ebaadekvaatseid vastuseid ja parlamendikultuuri rikkumist. Kriitika laieneb ka koalitsioonipartnerite omavahelisele "kraaklemisele" välispoliitilisel arutelul, mis näitab valitsuse sisekonflikte.

Peamised kriitika sihtmärgid on valitsus ja eriti siseminister Lauri Läänemets, keda süüdistatakse valearvestuses ja koalitsiooni solidaarsuse eelistamises avalikule turvalisusele. Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine, tuues esile valitsuse siseseid vastuolusid (viidates Kaja Kallase ja Mart Võrklaeva kriitikale). Kõneleja väljendab pettumust, et koalitsioon ei toeta opositsiooni konstruktiivseid algatusi puhtalt poliitilistel põhjustel.