Täiskogu istungite kaupa: Vadim Belobrovtsev

Retooriline stiil on teravalt kriitiline ja kiireloomuline, kasutades sageli mõisteid nagu "korralagedus" ja "teerullipoliitika". Kõneleja rõhutab emotsionaalset apelli, viidates Eesti rahva usalduse kaotusele ja esitades retoorilisi küsimusi valitsuse juhtimisviisi kohta. Kasutatakse kontrastseid näiteid (väärad andmed vs. hiigelsummad) ja pöördutakse otseselt "lihtsa Eesti inimese" poole.

Stiil on kriitiline, tungiv ja murelik, kirjeldades olukorda kui "kurvast teemast". Kõneleja kasutab tugevat, emotsionaalset keelt (nt tasude tõus on "paralleeluniversumist") ning esitab retoorilisi küsimusi valitsuse eesmärkide kohta. Samuti on stiil faktipõhine, seades kahtluse alla ministri prognoosid AirBalticu tulevikuplaanide osas.

Retooriline stiil on tõsine, kaitsev ja kohati tungiv, tasakaalustades emotsionaalseid üleskutseid (ebaõiglus, võõrandumine) loogiliste, ekspertidel põhinevate argumentidega. Kasutatakse korduvat tsiteerimist, eriti president Alar Karise kõnest, ja retoorilisi küsimusi, et rõhutada eelnõu kahjulikkust ja algatajate varjatud motiive. Kõneleja hoiatab, et eelnõu on "vesi Kremli veskile", rõhutades selle ühiskonda lõhestavat mõju.

Stiil on kiireloomuline, kriitiline ja tugevalt struktureeritud, toetudes ulatuslikult faktidele ja statistikatele, et rõhutada olukorra tõsidust. Kõneleja tasakaalustab loogilisi argumente (majanduslik kahju) emotsionaalsete apellidega (tervena elatud aastate erinevus). Toon on formaalne ja vastanduv valitsuse tegevusetuse kritiseerimisel.

Retooriline stiil on väga võitluslik, süüdistades ministrit demagoogias ja valetamises ning seades kahtluse alla tema argumentide kriitikataluvuse. Kasutatakse nii loogilist argumentatsiooni (juriidilised puudujäägid, põhiseaduslikud riskid) kui ka emotsionaalset apelli, hoiatades ühiskonna lõhestamise ja julgeolekuargumendi kuritarvitamise eest. Kõne on formaalne, kuid sisaldab teravaid isiklikke rünnakuid.

Retooriline stiil on tõsine, analüütiline ja küsiv, rõhutades olukorra kiiret muutumist ja olulisust. Kõneleja esitab peaministrile rida strateegilisi ja üldisi küsimusi, keskendudes loogilisele stsenaariumianalüüsile ja vältides emotsionaalseid üleskutseid.

Stiil on ametlik, kuid otsiv ja kahtlev, esitades küsimusi, mis seavad kahtluse alla valitsuse poliitika põhjendatuse. Kõneleja alustab lühikese, kerge ja humoorika märkusega, kuid põhiosa on loogiline ja faktipõhine argumentide kontrollimine. Ta väljendab isiklikku arusaamatust peaministri argumendi suhtes, mis lisab küsimustele intensiivsust.

Retooriline stiil on teravalt kriitiline ja skeptiline, eriti Haridusleppe teemal, kus rõhutatakse valitsuse ebaõnnestumist ja usalduse kaotust. Kasutatakse loogilisi argumente ja andmeid, esitades otseseid küsimusi ministri vastutuse ja lubaduste täitmise kohta, sealhulgas nõudes tagasiastumise lubaduse täitmist.

Retooriline stiil on kriitiline, süüdistav ja murelik, kirjeldades vastaste tegevust kui "poliitilist nihilism" ja "hästi küüniline". Apelleeritakse nii loogikale (seadusemuudatuste tagajärjed, Veneetsia komisjon) kui ka õiglustundele, rõhutades, et valimisõiguse äravõtmine on ebaõiglane inimeste suhtes, kes on aastaid makse maksnud. Esineb ka protseduuriline apellatsioon õigusele vastata.

Retooriline stiil on kriitiline ja otsene, keskendudes poliitiliste vastaste käitumise ja argumentide vaidlustamisele. Kasutab spetsiifilist poliitilist terminoloogiat ("whataboutism," "EKREIKE") ning esitab oma küsimused struktureeritult, eristades eelnõu vormi ja sisu. Kõne algab vabandusega hilinemise pärast, mis oli tingitud intervjuu andmisest ajakirjanikele.

Retooriline stiil on kriitiline ja muret väljendav, eriti riigi julgeoleku kontekstis, ning formaalne. Kõneleja nõuab peaministrilt otseseid, mitte-üldistavaid vastuseid ("mitte lihtsalt valvevastust"), toetades oma väiteid konkreetsete koalitsioonisiseste konfliktide loeteluga. Kasutatakse ka emotsionaalset apelli, rõhutades, et koalitsioonipartnerite tülitsemine toimus diplomaatide silme all.

Retooriline stiil on teravalt kriitiline ja emotsionaalne, kasutades korduvalt väljendit "piinlik" parlamendikultuuri ja välisministri käitumise kirjeldamiseks. Kõneleja keskendub vastuste ebaadekvaatsusele ja ebamäärasusele ("ujuv," "ebaadekvaatne"), vastandades seda hea parlamentaarse poliitilise kultuuriga. Toon on süüdistav ja hinnanguline.

Toon on valdavalt kriitiline ja võitlev, eriti peaministri ja siseministri suunas, keda süüdistatakse ebaõigetes otsustes ja tahtejõu puudumises. Stiil on formaalne, kuid kasutab sageli retoorilisi küsimusi, et rõhutada valitsuse tegevuse ebaloogilisust ja ebaõiglust. Rõhutatakse loogilisi argumente ja andmeid, kuid lisatakse ka emotsionaalne apell Põhja-Tallinna elanike turvalisuse teemal.