Täiskogu istungite kaupa: Evelin Poolamets

Kõnestiil on väga informeeriv, humoorikas ja pidulik, kasutades Jõuluvana figuuri ja kingituse üleandmise konteksti. Kuigi toon on kerge ja vestluslik, sisaldab see poliitilist sümbolismi (viide sooneutraalsusele ja EKRE-le). Kõneleja kasutab emotsionaalset ja kultuurilist apellatsiooni.

Retooriline stiil on formaalne, kuid pikas kõnes väga kriitiline ja hoiatav, kasutades tungivat tooni. Kasutatakse tugevaid emotsionaalseid apelle (tervisekahjustused, looduse laastamine) ja kujundlikku keelt, et maalida negatiivne pilt Eestist kui "tohutu elektrijaamast" ja "kõrgepingeliinide rägastikust". Argumentatsioon on segu poliitilisest väärtuskriitikast ja tehniliste murede esitamisest.

Retooriline stiil on võitlev, hukkamõistev ja emotsionaalne, kasutades tugevaid ideoloogilisi võrdlusi (kommunism, plaanimajandus) ja hoiatussõnu. Kasutatakse retoorilisi küsimusi ja liialdusi (nt homoseksuaalsete juhtide rentimine trahvi vältimiseks) ning apelleeritakse kuulajate häbitundele või kaastundele. Kõne on otsene ja rõhutab ideoloogilist konflikti.

Kõne stiil on formaalne, analüütiline ja keskendub faktidele ning loogilisele selgusele. Küsimuste esitamisel tsiteerib esineja ettekandjat stenogrammist, et tagada täpsus ja vältida vääritimõistmist. Toon on neutraalne ja asjalik, eesmärgiks on informatsiooni hankimine.

Kõneleja stiil on tungiv ja kriitiline, kasutades sageli sõnu nagu "kriis", "vastutustundetu" ja "hädavajalik", et rõhutada olukorra tõsidust. Ta tasakaalustab loogilisi apelle (statistilised andmed) emotsionaalsete apellidega, viidates rahva hääbumise ohule ja kohalike elanike hirmudele. Kasutatakse palju retoorilisi küsimusi valitsuse tegevuse kahtluse alla seadmiseks.

Kõneleja stiil on kriitiline ja tungiv, keskendudes loogilistele argumentidele, mis puudutavad majanduslikke ja halduslikke tagajärgi. Kasutatakse retoorilisi küsimusi, et rõhutada eelnõu puudujääke ja kutsuda üles tasakaalustatumale lähenemisele. Toon on formaalne ja analüütiline, rõhutades ohtu ettevõtluskeskkonnale ja inimeste heaolule.

Kõneleja retooriline stiil on tõsine, tungiv ja emotsionaalselt laetud, rõhutades moraalset kohustust ja laste haavatavust. Ta kasutab loogilist ülesehitust (probleemi tutvustus, statistiline tõestus, eetilised küsimused), kuid apelleerib eelkõige kuulajate südametunnistusele, kasutades fraase nagu "Iga laps on kulla hinnaga". Küsimuste voorus on ta otsene ja korduv, nõudes ministrilt selget vastust.