Täiskogu istungite kaupa: Andres Metsoja

Retooriline stiil on kriitiline, analüütiline ja kohati irooniline, väljendades muret läbimõtlemata reformide pärast. Kasutatakse tugevaid kujundlikke väljendeid ja metafoore ("valestart," "surnud lehm") valitsuse tegevuse iseloomustamiseks. Kõneleja tasakaalustab loogilisi nõudmisi (konkreetsus, õigusselgus) emotsionaalsete apellidega, rõhutades reformide negatiivset mõju tegusatele inimestele ja regionaalsetele süsteemidele.

Retooriline stiil on analüütiline ja küsimusi esitav, väljendades muret ebakindluse ja läbimõtlemata tegevuse pärast ("Mulle tundub, et me teeme asju, mida me ei ole lõpuni läbi mõelnud"). Kasutatakse mõõdukat, kuid sihipärast kriitikat, rõhutades vajadust selguse ja kindlustunde järele, eriti maapiirkondade elanike jaoks. Stiil on formaalne ja toetub viidetele seadusandlikule tööle.

Retooriline stiil on kriitiline ja tungiv, väljendades muret demokraatia ja riigi usaldusväärsuse õõnestamise pärast. Kasutatakse tugevaid metafoore (nt eelarve kui purustatud usalduse raam, tühi ämber) ning vastandusi (üksi kiiremini vs koos kaugemale). Apelleeritakse peamiselt loogikale ja majanduslikele tagajärgedele, rõhutades visiooni ja tõsiseltvõetavuse puudumist.

Stiil on analüütiline, formaalne ja kriitiline, kasutades retoorilisi küsimusi ja metafoore (nt maja ehitamine ja korstnapitsi kivid), et rõhutada arutelu sisutühjust. Kõneleja toetub loogilistele argumentidele, viidates ajaloolisele kontekstile (maavalitsuste kaotamine) ja praktilistele näidetele arendajate kogemustest. Toon on murelik, kuna lahendused kipuvad puuduma, kuigi instrumente on loodud palju.

Stiil on murelik ja kriitiline, kasutades retoorilisi küsimusi valitsuse tegevuse ja kiiruse kahtluse alla seadmiseks (nt "kas valitsus on hoo maha võtnud või tegelikult vajutab hoopis pedaali põhja?"). Kõneleja rõhutab loogilist argumentatsiooni, keskendudes menetlusvigadele ja poliitika pikaajalistele negatiivsetele tagajärgedele ("karuteene"). Toon on formaalne ja otsekohene.

Retooriline stiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes nii istungi juhataja kui ka ettekandja poole. Toon on rahulik ja protseduuriline, paludes pärast pikka istungit arutelu taaskäivitamist ja lühikest kokkuvõtet. Apellatsioon on loogiline ja keskendub poliitilisele terviklikkusele ("siin saalis on alati oluline tervik").

Toon on valdavalt murelik ja kriitiline, rõhutades strateegilise vaate puudumist ja lahendamata probleeme ("teeb kurvaks", "murelikuks teeb"). Kasutab loogilisi apelle, esitades konkreetseid finantsandmeid ja viiteid pooleliolevatele reformidele. Kasutab ka iroonilist väljendit "hookuspookus" koalitsiooni valimisõiguse käsitluse vastuolude kirjeldamiseks.

Stiil on formaalne, kuid kriitiline ja võitlev, kasutades tugevaid emotsionaalseid hinnanguid ("väga ebaõiglane," "rumalus"). Kasutatakse kujundlikku keelt ja metafoore (nt "kala ja õng" äravõtmine, "kirves pea kohal rippumas"), rõhutades poliitika ebaõiglust ja ohte. Toon on küsiv ja murelik, otsides selgust Eesti positsiooni kohta Euroopa Liidus.