Täiskogu istungite kaupa: Tiit Maran

Retooriline stiil on analüütiline, murelik ja süüdistav, rõhutades süsteemset probleemi ("midagi on seal väga paigast ära"). Kõneleja kasutab loogilist argumentatsiooni ja retoorilist küsimust, et rõhutada teema laiemat tähendust ja nõuda ministritevahelist suhtlust, hoides samas formaalset ja asjalikku tooni.

Retooriline stiil on analüütiline, kriitiline ja murelik, rõhutades eelnõu puudusi ja toorust. Kasutab loogilisi argumente ja andmepõhist kriitikat, viidates seletuskirja puudujääkidele ja ministeeriumi ekspertide koosseisule. Toon on formaalne ja keskendub sisulisele ning protseduurilisele poliitikakriitikale.

Retooriline stiil on formaalne ja küsitlev, alustades viisaka tänu ja tunnustusega (viide Vladimir Svetile) peaministri suunas. Kõneleja esitab detailseid, poliitikakeskseid küsimusi, hoides tooni analüütilisena ja tasakaalustatuna, rõhutades nii kiirust kui ka protseduurilist korrektsust.

Stiil on analüütiline, detailne ja tungiv, rõhutades kliimakriisi tõsidust ja valitsuse tegevusetust. Kasutatakse loogilisi argumente ja detailset ajaloolist ajajoont valitsuse lubaduste eiramise näitamiseks. Kriitika teravdamiseks kasutatakse humoorikat, kuid teravat projekti juhtimise ebaõnnestumise skeemi analoogiat (Entusiasm, Segadus, Süüdlaste otsimine, Unustamine).

Retooriline stiil on küsitlev ja konfronteeriv, kasutades tugevalt retoorilisi küsimusi vastaspoole analüüsi ja kindluse puudumise kahtluse alla seadmiseks. Kõneleja rõhutab loogilist vastuolu ("kummaline vastuolu") ja apelleerib rahvusvahelisele võrdlusele, et vastaspoolt kritiseerida.

Retooriline stiil on formaalne ja küsitlev, pöördudes otse ministri poole (Hea minister!). Kasutatakse loogilist argumentatsiooni, kus vastandatakse meediast saadud teavet ministri väidetega, et rõhutada ebakõla ja nõuda selgitusi. Toon on kahtlev ja nõuab selgust poliitika rakendamisel.