Täiskogu istungite kaupa: Mart Maastik

Peamine vastasseis on suunatud valitsuskoalitsioonile, eriti suurimale parteile ja sotsiaaldemokraatidele (Sotsid). Kriitika on poliitikapõhine (maksud, subsiidiumid) ja protseduuriline, süüdistades valitsusparteid vastutuse vältimises ja väiksemate partnerite kontrolli all olemises. Rünnakud on intensiivsed ja kahtlevad valitsuse iseseisvuses.

Vastuseis on suunatud eelkõige liigsele bürokraatiale, mis tuleneb Euroopa Liidu "suurest masinavärgist". Lisaks kritiseerib ta valitsuse/ministri väiteid jäätmekäitluse kuluefektiivsuse ja logistika osas, pidades pakutud lahendusi ebareaalseteks ja teostamatuteks. Kriitika on suunatud poliitilisele ebaefektiivsusele, mitte isikutele.

Peamised vastased on koalitsiooniparteid (SDE, Reformierakond, Eesti 200), keda süüdistatakse silmakirjalikkuses, eriti sotsiaaltoetuste äravõtmise ja maksude kehtestamise osas. Kriitika on intensiivne ja poliitikapõhine, süüdistades neid riigi halduskulude suurendamises ja majanduse krahhi viimises. Kompromiss valitsuse pakutud eelarve ja rohepoliitika osas on välistatud, tehes ettepaneku eelnõud tagasi lükata.

Vastasseis on suunatud valitsuse (peaministri) poole, kritiseerides rahvusvahelise lepingu ebaselgeid juriidilisi ja finantsilisi tagajärgi. Kriitika on poliitikapõhine, nõudes vastutuse ja kulude kandja täpset määratlemist, kui vang sooritab Eestis uue kuriteo.

Otsest vastasseisu erakondade või isikutega ei väljendata; kriitika on suunatud pigem kehtiva õigusruumi puudulikkusele ja rendiettevõtete kontrollimatule tegevusele, mis häirib jalakäijaid. Kõneleja tunnistab vaba turumajanduse olemasolu, kuid rõhutab regulatsiooni vajadust kaose vältimiseks.

Kriitika on suunatud ministri ja valitsuse poliitikate vastu, mida peetakse ebaselgeks, ebapiisavalt rahastatuks ja majanduslikult ebamõistlikuks (nt jäätmete liigiti kogumise projekt). Vastuseis on poliitika- ja protseduuripõhine, keskendudes ebaefektiivsusele ja sunduslike klauslite majanduslikule põhjendamatusele.

Peamine vastasseis on valitsusega, keda kritiseeritakse lisaeelarve halva fiskaalse juhtimise ja ebaselguse eest kokkuhoiu osas. Kriitika on poliitika- ja tulemuspõhine, nõudes valitsuselt selgitust, miks tööjõukulud reaalselt tõusevad.