Täiskogu istungite kaupa: Mart Maastik

Vastandub tugevalt valitsuse fiskaal- ja energiapoliitikale, süüdistades riiki kõigi maksude tõstmises ja omavalitsuste raskesse seisu panemises. Kritiseerib kaudselt ka koalitsioonipartneri eelkäijat seoses "Robin Hoodi seaduse" väljatöötamisega. Poliitilist vastandumist näitab ka Anti Allase (vasak tiib) poliitilise positsiooni korrigeerimine.

Peamine opositsioon on suunatud Reformierakonnale ja valitsuskoalitsioonile, kritiseerides nende silmakirjalikku käitumist Euroopa valimiste ja siseriiklike teemade sidumisel. Kriitika on protseduuriline (otsuste edasilükkamine) ja poliitiline (automaksust keeldumine ja ettepanekute mittekuulda võtmine).

Peamine vastane on valitsus ja Riigikogu koalitsioon, keda kritiseeritakse ebaefektiivse energiapoliitika ja bürokraatia valikulise vähendamise eest. Kriitika on protseduuriline (miks kiirendatakse ainult meretuuleparkide KMH-d) ja poliitiline (ebaselge siht ja teadmatus). Vastuseis on intensiivne, kuna valitsuse tegevust peetakse potentsiaalselt tervist kahjustavaks ja ebaausaks.

Peamine kriitika on suunatud Kliimaministeeriumi ja valitsuse tegevuse vastu, kes suruvad läbi eelnõud ja kalleid taristuprojekte. Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine, süüdistades vastaspoolt keskkonnamõjude eiramises ja bürokraatia vähendamise sildi all kiirustamises. Eraldi kritiseeritakse Kliimaministeeriumi nimevahetuse kulukust (2 miljonit eurot).

Vastuseis on suunatud valitsusele ja Maa-ametile, kritiseerides teravalt haldusprotseduuride ebaõnnestumist ja suhtluse puudumist (e-kirjade ja kõnede ignoreerimine). Kriitika on intensiivne, nõudes vastutuse võtmist ja riigipoolset kahjude hüvitamist ettevõtjatele.

Peamised vastased on Sotsiaaldemokraadid (Lauri Läänemets) ja Kultuurikomisjon, keda kritiseeritakse hääleõiguse eelnõu mittetoetamise eest. Kriitika on intensiivne ja süüdistab Läänemetsa julgeolekuargumentide (KAPO) kasutamises poliitilise kattevarjuna. Vastaste motiive kahtlustatakse ja rünnatakse protseduuriliselt.

Peamine vastasseis on suunatud ministrile ja Sotsiaaldemokraatidele, keda süüdistatakse Eesti julgeoleku ohustamises valijahäälte nimel. Kriitika on nii poliitiline kui ka isiklik, kahtluse alla seades ministri väited Vene eriteenistuste tellitud rünnakute kohta. Rünnakute intensiivsus on kõrge, vihjates kompromissi välistamisele julgeolekuküsimustes.

Peamised kriitikaobjektid on pangandussektor, mis saab reguleerimisest erakorralist kasumit, ja valitsuse poliitika, mis suurendab bürokraatiat (koputajate seadus). Lisaks kritiseerib ta teravalt istungi juhatajat ja õiguskomisjoni esimeest protseduuriliste vigade ja ebaefektiivsuse eest, kuna ei tagatud küsimustele sisulist vastamist.