Kuude kaupa: Lauri Läänemets

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon ja selle ministrid, keda süüdistatakse vastutuse vältimises, ebaaususes ja ebaõiglases maksupoliitikas. Kriitika on intensiivne ja osaliselt isiklik, nõudes ministritelt julgust vastutada. Eriti teravalt kritiseeritakse valitsuse eelarve prioriteete, mis eelistavad rikkaid sotsiaalprobleemide lahendamise ees.

Peamine vastane on Reformierakond ja peaminister Kristen Michal, keda kritiseeritakse teravalt fiskaalse vastutustundetuse, rikkamate eelistamise ja "turuloogika" rakendamise eest. Kriitika on nii poliitika- kui ka protseduuripõhine (vastuste vältimine, varjendite erandite tegemine ärimeeste huvides). Kritiseerib Keskerakonda näägutamise ja Isamaa külje alla pugemise eest, mis välistab koostöö.

Peamised vastased on Reformierakond ja parempoolsed erakonnad (Isamaa, Eesti 200), keda süüdistatakse neoliberaalse poliitika viljelemises ja kitsaste ärihuvide teenimises. Kriitika on intensiivne, süüdistades Reformierakonda seisukohtade kardinaalses muutumises (Kristen Michali peaministriks saamise järel) ja poliitmängudes inimeste turvalisuse arvelt. Vastandatakse avalikud huvid ja 1% või 10% rikkaima elanikkonna huvid.

Peamised kriitika sihtmärgid on Reformierakond ja peaminister Kristen Michal (süüdistused poliitika takistamises, ärihuvide eelistamises, ebakompetentsuses) ning Keskerakond (süstemaatilised süüdistused korruptsioonis, kriminaalkaristused, rahva raha kantimine). Kriitika on nii poliitika- kui ka isikupõhine, välistades kompromissi korruptsiooni ja ebaõiglaste seaduste osas.

Peamine kriitika on suunatud "parempoolsele valitsusele", keda süüdistatakse tööandjate positsiooni eelistamises Eesti töötaja heaolule ning majanduspoliitiliste sihtide muutmisel odavtööjõu suunas. Ta kritiseerib valitsust kaasamise puudumise eest (ametiühingud, puuetega inimeste koda) ja peaministrit otsustusvõimetuse eest elanikkonnakaitse küsimuses. Energeetikadebatis kritiseerib ta ka Isamaad ja Reformierakonda taastuvenergia arenduse pidurdamise eest minevikus.

Peamised vastased on valitsus (aegluse eest Kaitseväe juhataja nõuande elluviimisel) ning Isamaa, EKRE ja Reformierakond. Neid kritiseeritakse julgeolekuohu määratlemise eest grupitunnuste alusel, mis on kõneleja hinnangul inimõigustevastane mõtteviis. Rünnakud Reformierakonna vastu olid intensiivsed ja isiklikud, viidates meelehelistele katsetele ja seadusrikkumise piiril kompavale käitumisele hääletuse mõjutamisel.