Täiskogu istungite kaupa: Lauri Läänemets

Peamine kriitika on suunatud valitsusele ja Reformierakonnale, keda süüdistatakse ebaõiglases maksupoliitikas, vastutustundetus laenamises ja poliitilises silmamoonduses. Kriitika on poliitika- ja väärtuspõhine, süüdistades valitsust rikkamate eelistamises ning ebaõigluse tekitamises, mis võib murda Eesti kaitsetahte. Kompromiss eelarve heakskiitmise osas on välistatud.

Poliitilisi vastaseid otseselt ei kritiseerita ega rünnata. Ainus kriitika puudutab seaduse menetlemise tempot, väljendades kahetsust, et see ei jõudnud vastu võtmisele enne jaanipäeva, mis takistas inimeste varasemat valmistumist.

Peamine vastane on peaminister ja valitsus (Reformierakonna valitsemine), keda kritiseeritakse teravalt nii poliitika (maksude jaotuse) kui ka isikliku käitumise (parlamendile valetamine) pärast. Kriitika on intensiivne ja kompromissitu, süüdistades valitsust ainult oma valijate teenimises ja riigi majanduse halvas olukorras.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon, eriti Reformierakond ja peaminister. Kriitika on suunatud nii poliitika sisule (odavtööjõu eelistamine, riigikapitalism) kui ka protseduuridele (debati vältimine, vastutuse puudumine, seadusemuudatuste venimine koalitsiooni tõttu). Kõneleja vastandab peaministri tegevust Kaja Kallase vastutamisjulgusele, intensiivistades isiklikku ja erakondlikku kriitikat.

Peamine vastasseis on suunatud Reformierakonna juhitud valitsusele ja peaministrile, keda süüdistatakse jõukamate (4000+ eurot teenivate) eelistamises ja regressiivse maksusüsteemi süvendamises. Kriitika on intensiivne ja poliitiliselt laetud, viidates valitsuse liikmetele ja nende suursponsoritele kui kasusaajatele. Kõneleja heidab ette, et valitsus ei suuda juhtida toiduainete käibemaksu langetamist, erinevalt Soome ja Rootsi valitsustest.

Kõneleja on valitsuse suhtes kriitiline, eriti seoses vastutuse ja planeerimisega, nõudes selgitusi Kaitseministeeriumi riigihangete ja haridusliku ebavõrdsuse vähendamise plaanide kohta. Kriitika on suunatud valitsuse tegevusetusele või puudulikule süsteemsele planeerimisele, mitte isiklikule tasandile.

Peamine kriitika on suunatud valitsuse ja koalitsiooni vastu, süüdistades neid ebaloogiliste erandite tegemises ja ärimeeste huvide eelistamises. Eriti kritiseeritakse varjendite teemal tehtud erandit ja Kristen Michali (peaministrina) väidetavaid argumente. Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine, seades kahtluse alla valitsuse otsustusprotsessi aluseks olnud argumendid.

Kõige teravam kriitika on suunatud Reformierakonna vastu, keda süüdistatakse Eesti elu taandamises turuloogikasse ja maapiirkondade elanike nägemises kuluna. Kritiseeritakse ka Keskerakonda koostööst keeldumise ja paremerakond Isamaa poole pugemise eest, mis takistab astmelise tulumaksu kehtestamist. Kriitika on peamiselt poliitilis-filosoofiline ja koostööd välistav, kui Keskerakond oma retoorikat ei muuda.

Peamised vastased on peaminister Kristen Michal ja Reformierakond, keda kritiseeritakse teravalt otsustusvõimetuse (elanikkonnakaitse) ja vastutustundetu eelarvepoliitika eest. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitilisest sisust (laenukoormus) protseduuriliste ja eetiliste küsimusteni (ministri kohalolek, kitsad ärihuvid Konkurentsiseaduses). Kahtluse alla seatakse peaministri avalduste aluseks olev informatsioon.