Täiskogu istungite kaupa: Lauri Läänemets

Tugev vastuseis on suunatud valitsusele ja peaministrile, keda kritiseeritakse avaliku huvi eiramise ja erahuvide (nt Raul Kirjaneni ärihuvi) ülemäärase arvestamise eest. Kriitika on suunatud otsustusprotseduuride puudumisele ja valitsuse filtri puudumisele, mis lubab kitsastel huvidel avalikku poliitikat kujundada.

Peamine vastasseis on suunatud ministri ja valitsuse maksupoliitika vastu, mida peetakse ideoloogiliselt juhituks ja ebaõiglaseks. Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitilisele ebaõnnestumisele, mis laob koormat tavalisele inimesele, jättes rikkamad puutumata. Vastasele heidetakse ette osavust ideoloogilise nägemuse kaitsmisel.

Peamised vastased on Reformierakond ja selle ministrid (Kristen Michal, minister Sutt), keda kritiseeritakse teravalt ebakompetentsuse ja kitsaste ärihuvide teenimise eest. Rünnakud on nii poliitilised (70% metsadest puupõldudeks, ebaõiglased piirangud) kui ka isiklikud (Michali loodud "segadus" Kliimaministeeriumis). Eriti kritiseeritakse valitsuse otsustusprotsessi, mis eelistab ärilisi ettepanekuid (nt Raul Kirjanen) avalikule huvile.

Peamine vastane on minister ja valitsus, kes vastutavad 12 miljoni euro ümbersuunamise eest noortevaldkonnast. Kriitika on poliitikapõhine, rünnates otseselt eelarveprioriteete ja rahastamise kärpeid, mida peetakse kahjulikuks.

Kriitika on suunatud nii konservatiivsetele jõududele, keda süüdistatakse julgeolekuseaduse vastustamises poliitilistel, mitte riiklikel põhjustel, kui ka Reformierakonnale. Reformierakonda kritiseeritakse otsuste edasilükkamise ja kitsaste ärihuvide teenimise eest, mis jätab tublid metsaperemehed "hammasrataste vahele". Kriitika on peamiselt poliitika- ja tegevuspõhine, mitte isiklik.

Peamine vastasseis on Reformierakonnaga, keda süüdistatakse elanikkonnakaitse eelnõude tahtlikus takistamises, otsustusvõimetuses ja siseministri abitusse jätmises. Teine, väga intensiivne rünnak on suunatud Keskerakonnale, keskendudes nende kolmekordsele kriminaalkorras karistamisele ja süsteemsele korruptsioonile (Porto Franco, Tondiraba), mis on suunatud nii poliitilisele kui ka isiklikule tasandile.

Kriitika on suunatud kahte leeri: Reformierakonna juhitud valitsuskoalitsioonile (regressiivse maksupoliitika ja ebavõrdsuse süvendamise eest) ning Keskerakonnale (kriminaalkorras karistamise ja korruptsioonikomisjoni juhtimise ebaeetilisuse eest). Rünnakud on intensiivsed, keskendudes nii poliitilistele valikutele (maksustamine) kui ka eetilistele ja kriminaalsetele puudujääkidele.

Kõneleja on tugevalt opositsioonis nii valitsuskoalitsiooni (Reformierakond, Eesti 200, Isamaa) kui ka Keskerakonna vastu. Koalitsiooni kritiseeritakse konkurentsi ja majanduse reetmise ning lobihuvide teenimise eest. Keskerakonda süüdistatakse intensiivselt korruptsioonis (Porto Franco, Tallinna näitel), pensionisamba kaotamise kaudu tulevaste pensionäride vaesusesse viimises ja majanduse ülekuumenemises.