Kuude kaupa: Maris Lauri

Stiil on formaalne, struktureeritud ja analüütiline, kasutades loogilist ülesehitust nelja konkurentsieelise grupi esitamiseks. Toon on murelik globaalse ebastabiilsuse ja minevikus tehtud vigade pärast, kuid ratsionaalne ja õpetlik kodumaiste lahenduste osas. Kasutatakse nii loogilist argumentatsiooni kui ka mõõdukat emotsionaalset apelli, näiteks kritiseerides NIMBY/BANANA suhtumist ja inimeste loomupärast laisavõitu olemust.

Stiil on valdavalt formaalne, analüütiline ja asjatundlik, eriti komisjoni ettekannetes. Kasutab selgitavaid metafoore (arst, vereringe) ja rõhutab loogilisi argumente. Kuigi enamasti neutraalne ja protseduuriline, muutub toon teravaks ja kaitsvaks, kui kritiseeritakse seadusloome protseduure või kui kolleeg esitab väära väite ("ajate pada").

Stiil on valdavalt formaalne, protseduuriline ja detailne, keskendudes seletuskirjade ja komisjoni arutelude neutraalsele edasiandmisele, kuna ta esineb komisjoni esindajana. Ta kasutab argumenteerimisel tugevalt loogilisi ja protseduurilisi apelle, viidates numbritele ja seadusesätetele. Opositsioonile vastates on ta kohati terav, kritiseerides nende küsimuste pikkust ja arusaamatust ning komisjoni töös mitteosalemist.

Retooriline stiil on kahetine: komisjoni esindajana on see formaalne, neutraalne ja protseduuriline, keskendudes faktide ja hääletustulemuste edastamisele. Partisanidebatis muutub stiil aga väga võitlevaks, ideoloogiliseks ja teravaks, kasutades vastaste kritiseerimiseks tugevaid väljendeid, nagu Isamaa "vääraka astmelise tulumaksu" kritiseerimine. Apellatsioonid on nii loogilised (eelarve tühimiku vältimine) kui ka emotsionaalsed (julgeolekuvajadused).

Retooriline stiil on formaalne, analüütiline ja ettevaatlik, rõhutades loogikat ja kaalutletud lähenemist emotsioonide asemel. Kõneleja kasutab vastandusi (kuum süda ja külm pea) otsustusprotsessi kirjeldamiseks ning püüab veenda kolleege vajaduses oodata ära ametlik ohuhinnang. Üks lühike sekkumine oli isikliku laimu vastu kaitsmiseks, mis näitas tundlikkust isiklike rünnakute suhtes.

Kõneleja stiil on valdavalt konfronteeriv, kriitiline ja otsekohene, kasutades tugevaid hinnanguid (nt nimetades eelnõu "kräpiks" ja "alla igasugust arvestust"). Ta toetub peamiselt loogilistele ja protseduurilistele argumentidele, süüdistades vastaspoolt demagoogias ja teadmatuses. Lisaks sisulisele arutelule sekkub ta ka istungi juhataja tegevusse, küsides protseduuriliste reeglite (vastusõnavõtu õigus) täpsustamist.