Täiskogu istungite kaupa: Arvo Aller

Retooriline stiil on analüütiline ja protseduuriliselt keskendunud, kasutades formaalset pöördumist istungi juhataja ja ettekandja poole. Toon on kriitiline Sotsiaaldemokraatide ja koalitsiooni suhtes, keskendudes loogilistele argumentidele ja menetluslikele ebaõnnestumistele. Kõneleja esitab küsimusi, mis seavad kahtluse alla vastaspoole retoorika ja menetluslikud valikud.

Stiil on formaalne ja kriitiline, keskendudes loogilistele argumentidele haldusstruktuuri ebaotstarbekuse teemal. Kasutatakse iseloomustavat terminit "mammutamet" uue ameti iseloomustamiseks. Teises kõnes on toon otsekohene ja protseduuriline, nõudes istungi juhatajalt selgitust hääletustulemuste ja vastuhääletajate kohta.

Toon on kriitiline, kuid kohati tunnustav, kiites rahanduskomisjoni esimeest sisuliste vastuste eest. Kasutab tugevaid ja meeldejäävaid fraase ("maksutõusude eelarve," "rohehulluse finantseerimine") ning rõhutab valitsuse väidetavaid keelevääratusi (automaaksu seostamine puuetega inimeste toetusega). Apelleerib nii loogikale (maksude loetelu) kui ka emotsioonidele (maapiirkondade elujärje halvenemine).

Retooriline stiil on küsitlev ja võitlev, kasutades korduvalt retoorilisi küsimusi valitsuse motiivide kahtluse alla seadmiseks ("Kas selleks, et Eesti tööstus kinni panna?"). Toon on kriitiline ja loogikapõhine, rõhutades kodanike õiguste kaitsmist ning sisulise kvaliteedi eelistamist tühisele ajavõidule. Kõneleja pöördub lisaks saalis viibijatele ka "inimeste ekraanide taga" poole, laiendades oma auditooriumi.

Retooriline stiil on veenev ja kohati konfronteeriv, pöördudes otse nii saalisolijate kui ka avalikkuse poole ("Head inimesed, kes vaatavad meid interneti teel"). Kasutatakse tugevat kontrasti koalitsiooni vastuseisu ja eelnõu positiivse mõju vahel, süüdistades vastaseid silmakirjalikkuses mõjuhinnangute nõudmisel. Toon on kirglik ja sisaldab retoorilisi küsimusi (nt kolmepäevase töönädala kohta).

Stiil on formaalne, otsene ja nõudlik, keskendudes korduvate küsimuste esitamisele ja konkreetsete põhjenduste nõudmisele nii majandus- kui ka välispoliitilistes küsimustes. Kasutatakse retoorilisi küsimusi, et seada kahtluse alla koalitsiooni seisukohtade ratsionaalsus ja järjepidevus.

Retooriline stiil on formaalne ja otsene, kasutades küsimuste esitamist valitsuse aruandluse kontrollimiseks. Toon on kriitiline, kuid viisakas, ning rõhk on loogilisel argumentatsioonil ja konkreetsete finantsandmete nõudmisel. Märgitakse ära ka protseduurilised probleemid (ettekande puudumine paberil).

Kõne on valdavalt kriitiline ja murelik, kasutades tugevaid väljendeid nagu "nonsenss" ja "silmamoondus" valitsuse tegevuse kirjeldamiseks. Ta kasutab nii loogilisi argumente (töökohtade kaotus 5000 vs 1000) kui ka emotsionaalseid apelle (julgeolek, tühjaks jäävad külad). Stiil on formaalne ja detailne, pöördudes otse ministrite poole ja esitades konkreetseid küsimusi seaduseelnõude tehniliste nüansside kohta.