Täiskogu istungite kaupa: Lauri Laats

Rõhk on soe, kaasav ja jõuline väikese huumoriga; kõneleja kasutab rahvuslikku, maalset keelt ning püsivaid pöördumisi publiku poole. Tekst sisaldab lühikesi, tabavaid fraase ning sagedast publiku kaasamist (Aplaus), mis loob lõõgastunud, jõululiku meeleolu.

Hästi emotsionaalse ja jõulise tooniga kõne, millel on jõuline kriitika valitsuse ja ministrite poole suunatud. Tekst sisaldab otseseid väiteid ja moraalseid argumente, kasutab mõningaid isiklike ridade ning sotsiaalse solidaarsuse viiteid; stiil on konarlikult faktide ja eetiliste hinnangute segu, vahel irooniaga.

Kõnede toon on combatiivne ja otsene, kasutab tihti otseseid küsimusi, süüdistavaid või kriitilisi märksõnu, ning sisse on põimitud isiklike näidete ja numbriliste detailide kasutus. Rakendab sarkasmi ja emotsionaalset keelt (nt „see on täielik naeruvääristamine“, „miks te…“), et tugevdada argumente.

Kõne toon on otsusekindel ja faktidele keskenduv; kasutab rõhutusi „kordan üle“, „seletuskirjas kirjas“ ja viiteid eelnõu menetlusele, et suurendada veenvust. Käesolevas tekstis on tasakaalustatud, kuid jätkub tugeva opositsiooni ja emotsionaalse väljenduse kombinatsioon.

Toon on sisukas ja argumenteeriv, kasutab küsimusi publiku kaasamiseks ning näiteid (Mustamäe kohtumine, riiklikud võrdlused). Veel rõhutab eetilist ja emotsionaalset õiglustunnet ning on kriitiline olemasoleva süsteemi suhtes, kuid püsib konstruktiivselt rahumeelses toonis. Keel on formaalne, kuid kasulikult lihtsustatud, et esile tuua läbipaistvuse vajalikkust.

Kõnelejale iseloomulik on kriitiline, kuid pehmelt konstruktiivne toon; ta kasutab otseseid küsimusi ja viiteid ajalehtedele ning ekspertide seisukohtadele. Tekstidesse on põimitud konkreetseid allikaid ja tsitaate, mis tugevdavad argumentatsiooni. Rõhk on faktidel ja protseduurilisel selgusel, mitte pelgalt emotsioonidel.

Rohkeemotsionaalne ja teravalt kriitiline toon, kombineerides emotsionaalset pöördumist (inimestest, kellel on süüa puudus) ja faktipõhiseid viiteid. Ta kasutab tihti küsimusi ja võrdlusi, sh 1990‑ndate võrdlusi, et tõsta esile probleemi ja sundida vastuseid. Stiil on põhjendusrikas, kuid samal ajal julgeoleku- ja vastutuse esile tõstmiseks veidi retooriliselt napiväljendustega.

Kõne on peamiselt argumentatiivne ja faktipõhine, segatud kriitilise tooniga valitsuse otsuste suhtes. Kasutatakse näiteid ja statistikat, mõnikord seejärel isiklike puudutuste või humoristlike hetkedega (nt naer), kuid üldine keelekasutus on formaalne ja süsteemne. Rõhk on selgetel ettepanekutel ja tervikpildil, mitte retoorilisel kütmisel.

Pragmaatiline ja faktipõhine toon, kasutab konkreetseid protsente ja süsteemseid võiotusviise. Esitab argumendid selgelt ja kutsuvasti, rõhuasetus on koostöö ja parima lahenduse leidmine.

Rääkimise toon on võimas ja konflikti suitsuv, kombineerides emotsionaalseid ja loogilisi argumendid. Kasutatakse numbreid, metafoore ja teravaid tähelepanekuid (nt 1+1=2, pidurid), et debatti värvata ning valitsust kritiseerida. Tekst on terav, kuid samas struktureeritud, kasutades küsimusi ja veenvaid kirjeldusi, et rõhutada oma seisukohti.

Kriitiline, kuid formaalne ja küsimustele suunatud; kasutab otseseid pöördumisi ja retoorilisi küsimusi (nt “Tahakski küsida”, “Küsimus ongi”). Kombineerib emotsionaalset muret (julgeolek, toimetulek) ja faktipõhist argumentatsiooni; ton on jõuline, kuid mitte ärritunud, säilitades ametliku keelekasutuse.

Rääkimine on peamiselt kriitiline ja vaidlustav, sageli kasutatakse emotsionaalseid ja antropomorfseid näiteid ning otseseid küsimusi ministrile. Tekstides on märgatav data‑ ja faktipõhine lähenemine, kuid samal ajal kasutatakse selgelt laia auditoriumi kaasamiseks mõeldud stiili ning mõnel juhul on toon teravalt jõuline. Kõnelei on sageli isiklikele faktidele ja tähelepanule tuginev ning pöörab tähelepanu protseduurilistele nüanssidele.