Täiskogu istungite kaupa: Helmen Kütt

Kriitika on suunatud valitsusele ja ministeeriumidele (eriti Sotsiaalministeeriumile) suutmatuse eest tagada kohtuotsuste täitmine ja piisav rahastus. Kõneleja pakub välja võimaluse pöörduda Eesti riigi vastu kohtusse, mis näitab tugevat protseduurilist vastuseisu.

Vastuseis on suunatud liigsele bürokraatiale ja kontrollorganite alarahastamisele, mis takistab nende tööd ja järelevalvet. Kriitika on protseduuriline ja keskendub eelnõu rakendamise praktilistele probleemidele, mitte niivõrd poliitilistele erimeelsustele.

Kriitika on suunatud eelnõu koostajate (ministeeriumi) vastu seoses seaduseteksti puudulikkusega ja ebapiisavate sotsiaalsete normide kehtestamisega. Kriitika on poliitika- ja protseduuripõhine, rõhutades, et seaduseelnõu rikub seaduslikkuse põhimõtteid ja tekitab probleeme kohalikele omavalitsustele seaduse tõlgendamisel.

Peamine vastasseis on Kultuuriministri ja ministeeriumi suhtes, keda kritiseeritakse kultuurisfääri töötajate alaväärtustamise ja süsteemi reformimise venitamise eest. Kriitika on poliitika- ja tulemuspõhine, keskendudes ebavõrdsetele palgatõusudele ja vajadusele alustada läbirääkimisi TALO-ga.

Vastuseis on suunatud ministri tegevuse tulemuslikkusele, eriti põllumajandussektori kriisi (Ekseko koondamine) haldamisel, kritiseerides tegevuse hilinemist ja ebapiisavust. Kriitika on poliitika- ja tulemuspõhine.

Vastuseis on suunatud Reformierakonna ja peaministri tegevusele, kritiseerides nende väidetavat usaldust vaid teatud ettevõtjate vastu ja suutmatust kaasata laiapõhjalist arutelu. Samuti vaidlustatakse valitsuse väiteid puudetoetuste tõstmise kohta, tuues välja konkreetsed väljajäetud rühmad. Kriitika on peamiselt poliitika- ja protseduuripõhine.

Peamine vastasseis on suunatud peaministri ja valitsuse tegevusetuse vastu erihoolekande alarahastamisel, mis on viinud teenuste kättesaadavuse halvenemiseni. Kriitika on poliitikapõhine, süüdistades valitsust riigikohustuste täitmata jätmises ja omavalitsuste sundimises kohtuteed otsima. Samuti kritiseeritakse kaudselt valitsuse fiskaalpoliitikat (käibemaks).

Vastuseis on suunatud valitsuse poliitika puudujääkidele sotsiaalvaldkonnas, eriti eelarve ebapiisavale lahendusele erihoolekandes. Välja tuuakse poliitiline erimeelsus Haridus- ja teadusministriga riigi ja omavalitsuse vastutuse küsimuses erihoolekande teenuste pakkumisel.

Peamine vastuseis on suunatud valitsusele ja ministrile, kritiseerides mootorsõidukimaksu eelnõu sisu ja sotsiaalpoliitiliste meetmete ebapiisavust. Kriitika on poliitikapõhine (ebavõrdsuse suurendamine) ja protseduuriline (õiguskantsleri ettepanekute aeglane käsitlemine). Kõneleja lükkab teravalt ümber oponentide väited, kes on püüdnud sotsiaaldemokraate automaksu toetamisega seostada.