Täiskogu istungite kaupa: Rene Kokk

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon ja konkreetsed ministrid (Kristen Michal, Jürgen Ligi, Andres Sutt), keda kritiseeritakse silmakirjalikkuse, poliitika järsu muutumise (Ottawa konventsioon) ja majanduse kägistamise eest. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust suutmatuses samastuda keskmise Eesti inimesega ja ignoreerides riigi majandushuve. Ta heidab valitsusele ette, et nad ei suuda seletada maksutõusude vajalikkust ega tea, kust maksuraha tegelikult tuleb.

Tugev vastuseis on suunatud Vabariigi Valitsusele, eriti peaministrile ja vastavatele ministritele, süüdistades neid ebaõnnestumise eitamises ja info varjamises. Kriitika on protseduuriline (otsustusahela puudumine, ministrite kättesaamatus) ja võimekuse taseme (ebaõnnestunud kinnipidamine) alusel. Kõneleja viitab, et valitsus püüdis intsidenti Eesti rahva eest 24 tundi salajas hoida.

Tugev vastuseis on suunatud valitsusele ja ministrile, keda kritiseeritakse maksutõusude eest ja süüdistatakse avalikkuse eksitamises maksukoormuse tegeliku suurenemise osas. Kriitika on poliitiliselt terav, keskendudes valitsuse suutmatusele riiki õhemaks tõmmata.

Peamine vastane on valitsus ja minister Keldo, keda kritiseeritakse nii poliitiliste otsuste (välistööjõud) kui ka ebaviisaka käitumise eest Riigikogus. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust süstemaatilises ja sihilikus tegevuses, mis eirab eriteenistuste ja nõunike sisendit. Minister Keldo käitumist nimetatakse ebaviisakaks ja ebapädevaks.

Peamised kriitika sihtmärgid on koalitsioon ja valitsus (Kliimaministeerium), keda süüdistatakse topeltstandardite rakendamises ja bürokraatia suurendamises. Kriitika on intensiivne ja keskendub nii poliitika (ebapiisavad hüvitised, CO2 süsteem) kui ka menetluslikule ebaõiglusele (jõuga seaduste kehtestamine). Kompromissivalmidus puudub, eriti CO2 regulatsioonist väljumise osas.

Peamine vastane on valitsev koalitsioon, keda kritiseeritakse nii poliitiliste otsuste (põlevkivienergeetika lõpetamine, justiitsreformid) kui ka poliitilise legitiimsuse puudumise pärast. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust ebaõiglases esindatuses haldusnõukogudes ja nõudes erakorralisi valimisi.

Peamised vastased on valitsus (koalitsioon), Reformierakond ja Eesti 200, ning ametnikud/ametkonnad. Kriitika on suunatud poliitilistele valikutele (maksuralli, prioriteedid) ja ebakompetentsusele (Kliimaministeeriumi teadmatus, ametnike eluvõõrad arvutused). Rünnakud on intensiivsed, süüdistades valitsust Eesti inimeste ja ettevõtjate prioriteediks mitte pidamises ning nõudes erakorralisi valimisi.

Peamine kriitika on suunatud ministritele ja ministeeriumidele (Haridus- ja Teadusministeerium, Regionaal- ja Põllumajandusminister), keda süüdistatakse vastutuse veeretamises ja sisulise poliitilise tahte puudumises. Kriitika on intensiivne, süüdistades ministeeriume kergekäelistes otsustes, mis põhinevad kulude kokkuhoiul, ning kogukonna vastuseisu ignoreerimises. Minister kutsutakse üles oma otsuseid uuesti üle vaatama ja sisuliselt süvenema.