Täiskogu istungite kaupa: Raimond Kaljulaid

Peamised vastased on praeguse valitsuse (Reformierakond ja Eesti 200) maksupoliitika, mida kritiseeritakse jõukamate eelistamise eest. Samuti on tugev kriitika suunatud Keskerakonna vastu, keda süüdistatakse 2021. aasta päästekomando kärpeotsuse tegemises ja vastutustundetus fiskaalses populismis. Kriitika on peamiselt poliitikapõhine (eelarve, maksud) ja intensiivne, eriti Keskerakonna suunal.

Otsest vastasseisu ei väljendata, kuid kõneleja adresseerib majanduslikke vastuväiteid ehitus- ja kinnisvaraarenduse valdkonnas tegijatelt. Kriitika on leebelt suunatud, lootes, et ettevõtluskogukond mõistab julgeolekuriske ja vajalikke muutusi. Samuti vastatakse õigustatult esitatud küsimusele eelnõu menetlemise kiiruse kohta.

Peamine kriitika on suunatud kaitseministrile (Hanno Pevkur) ja Kaitseministeeriumile, süüdistades neid viivitamises, ebakompetentsuses ja vastutuse vältimises. Kriitika on protseduuriline (rakendusaktide viivitus) ja poliitiline (keelenõuete alandamine RKIK juhile), vihjates võimalusele, et soovitakse luua soodne pinnas konkreetsele kandidaadile. Vastutuse veeretamist Riigikantseleile nimetatakse "väga imelikuks lähenemiseks".

Otsest vastasseisu või vastaste kritiseerimist ei esine, kuid kõneleja on skeptiline algatuse majandusliku tulemuse suhtes. Kriitika on suunatud poliitika sisule, mitte isikutele või protseduuridele.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon (Reformierakond ja Eesti 200) ning Kaitseminister Hanno Pevkur, kelle tagasiastumist nõutakse, et taastada usaldus kaitsevaldkonna vastu. Kriitika on suunatud nii protseduurilistele puudujääkidele (ministri lahkumine saalist) kui ka sisulisele finantsjuhtimisele ja poliitilisele survele. Samuti kritiseeritakse varasemaid Reformierakonna poliitikuid (Jürgen Ligi) 5% kaitsekulude eesmärgi vastustamise eest.

Kriitika on suunatud neile, kes esitavad regionaalarengu kohta emotsionaalseid hinnanguid konkreetsete numbrite asemel. Samuti on ta skeptiline majandusringkondade suhtes, kes propageerivad tööjõu puuduse argumendiga sisserännet, ignoreerides selle pikaajalist sotsiaal-majanduslikku kulu.

Peamised vastased on valitsuskoalitsioon ja konkreetsed ministrid (Kaitseminister), keda kritiseeritakse juhtimisvigade, viivituste ja süsteemse rahakasutuse ebakorrektsuse eest. Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitilisele vastutusele, süüdistades koalitsiooni ka katsetes "kinni mätsida" tõsiseid seaduserikkumise kahtlusi.