Täiskogu istungite kaupa: Raimond Kaljulaid

Retooriline stiil on segu teravast poliitilisest rünnakust ja detailirohkest, andmepõhisest analüüsist. Kasutatakse nii emotsionaalseid apelle (eesliini töötajate jätmine "vihma kätte") kui ka iroonilisi metafoore (Keskerakonna "limonaadiaparaat"). Toon on valdavalt kriitiline ja kohati kombatiivne, eriti Keskerakonna ja paremerakondade fiskaalpoliitika suunal, kuid üks kõne on ka protseduuriliselt tunnustav siseministri aadressil.

Retooriline stiil on ametlik, tõsine ja kiireloomuline, rõhutades teema elupäästvat iseloomu ja julgeolekuohtude tõsidust. Kasutatakse nii loogilist argumentatsiooni (riskide tingitud muutused, ajafaktori olulisus) kui ka emotsionaalset apelli (inimelude ja pereliikmete päästmine). Kõneleja on tunnustav eelnõu väljatöötajate ja kolleegide suhtes.

Retooriline stiil on kriitiline, asjalik ja nõudlik, rõhutades parlamentaarse järelevalve nõrkust ja valitsuse vastutuse vältimist. Apellatsioonid on peamiselt loogilised ja faktipõhised, viidates konkreetsetele kuupäevadele, seadustele ja dokumentidele (nt Riigikontrolli aruanne). Toon on kohati amüsantne (viide kantsleri vastusele vastutuse kohta), kuid üldiselt terav ja süüdistav.

Retooriline stiil on formaalne, viisakas ja analüütiline, alustades ettekandja kiitmisega ("Väga hea ettekanne!"). Toon on küsitlev ja loogiline, keskendudes emotsioonide asemel majanduslikele faktidele ja tagajärgedele.

Retooriline stiil on kriitiline, analüütiline ja kohati irooniline, eriti ministri väidetava veendumuse (120-protsendiline) naeruvääristamisel. Kõneleja kasutab loogilisi argumente, sidudes arvestusvead reaalsete finantskuludega (laenuraha ja intressid). Ta kritiseerib "silotornide" formaati, kus täitevvõim lahkub saalist, ning kutsub kolleege üles asjade vastu huvi tundma.

Retooriline stiil on analüütiline, nõudlik ja loogikapõhine, rõhutades vajadust konkreetsete numbrite ja mõõdikute järele emotsionaalsete hinnangute asemel. Kasutatakse võrdlevaid näiteid (erasektor, Põhjamaad, Ukraina) argumentide loogiliseks põhjendamiseks. Toon on formaalne ja lugupidav, kuid küsimused on suunatud konkreetsete vastuste saamisele.

Kõnestiil on formaalne, kriitiline ja sageli tungiv, rõhutades probleemide tõsidust ja potentsiaalset kahju riigi mainele või julgeolekule. Kasutab nii loogilisi argumente (viidates seadustele ja audititele) kui ka emotsionaalset apelli (viidates laste turvalisusele ja Riigikogu maine ohule), esitades sageli retoorilisi küsimusi vastutuse nõudmiseks.