Täiskogu istungite kaupa: Mart Helme

Vastasseis on äärmiselt intensiivne ja isiklik, nõudes Jürgen Ligi kohest tagasiastumist ja süüdistades teda poliitilist kultuuri rikkuvates solvangutes. Kriitika on suunatud ka Lauri Läänemetsale "labaste valede" levitamise eest ning Toomas Kivimäele töö- ja kodukorra kroonilise rikkumise eest. Kompromissivalmidus puudub, keskendudes vastaste eetikale ja sobivusele.

Peamised vastased on peaminister ja valitsus tervikuna, keda süüdistatakse totaalses ebakompetentsuses ja mitme ministri vääritus käitumises. Kriitika on intensiivne ja isiklik, nõudes tagasiastumist ning süüdistades rahandusministrit (Jürgen Ligi) sisuliste küsimuste vältimises riigieelarve teemal. Kompromissivalmidust ei väljendata, vaid nõutakse vastutust.

Peamine vastane on valitsuserakond (Reformierakond) ja vastutav minister, keda süüdistatakse sisuliste vastuste asemel isiklikes rünnakutes. Kriitika on intensiivne, sisaldades nii poliitilist hukkamõistu (neostalinism) kui ka isiklikke vihjeid ministri ebakompetentsusele. Kompromissivalmidust ei ilmne, vaid poliitilist vastasseisu peetakse poliitika vältimatuks osaks, soovitades vastasel poliitikast lahkuda, kui ta seda ei mõista.

Peamised vastased on valitsus (nimetatud "nukuvalitsuseks"), ministrid (keda süüdistatakse ebakompetentsuses ja korruptiivses ringkäenduses) ning Eesti Pank. Kriitika on intensiivne ja isiklik, süüdistades valitsust liitlassuhete õõnestamises ja rahva reetmises. Kompromiss on välistatud, nõudes ministrite lahkumist ("Minge minema!").

Peamised vastased on minister ja rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann, keda kritiseeritakse eelarve läbipaistmatuse eest. Kriitika on terav, hõlmates nii poliitilisi rünnakuid (eelarve sisu ja julgeolekumaks) kui ka protseduurilisi küsimusi (kohatu sekkumine). Kompromissivalmidust ei ilmne, kuna eelarve eelnõu nimetatakse fundamentaalselt "rumalaks" ja "mõttetuks".

Peamised kriitika sihtmärgid on valitsuse ministrid (eriti Lauri Läänemets ja Helir-Valdor Seeder) ning politsei tegevus. Kriitika on intensiivne, keskendudes nii protseduurilistele rikkumistele (küsimustele vastamata jätmine ja poliitilised süüdistused) kui ka politsei omavolile ja ülemäärasele jõukasutusele. Vastaseid süüdistatakse isiklikus halvustamises ja eelmiste valitsuste süüdistamises.

Peamine vastane on valitsus ja minister. Kriitika on nii poliitiline (aktsiiside väärkasutus) kui ka äärmiselt ideoloogiline, süüdistades valitsuse lähtepunkti fašismis ja ohtlikus ideoloogilises suunitluses. Rünnakute intensiivsus on väga kõrge ja kompromissivalmidust ei ilmne.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon, eriti Reformierakond, keda süüdistatakse rahvastikukriisi eiramises ja sisserände eelistamises lahendusena. Kriitika on intensiivne ja poliitikapõhine, viidates koalitsiooni soovile jätkata senist kurssi ja vältida probleemidele otsa vaatamist. Kõneleja heidab ette, et koalitsioon soovib otsustada üksi, jättes Riigikogu kõrvale.