Täiskogu istungite kaupa: Mart Helme

Peamised vastased on minister ja laiemalt kogu põhiseaduslik institutsioonide süsteem, sealhulgas president ja Riigikohus, keda süüdistatakse ideoloogilise diktatuuri kaasamängimises. Kriitika on intensiivne, ideoloogiline ja fundamentaalne, süüdistades vastaspoolt tsensuuri ja surve rakendamises ühiskonnale. Kompromiss on välistatud, kuna vastaspoolt peetakse rääkivaks "iba".

Peamised vastased on peaminister ja valitsus, keda süüdistatakse postdemokraatliku ajajärgu heakskiitmises, ning laiemalt "euromeelsed jõud". Kriitika on intensiivne, keskendudes nii protseduurilistele küsimustele (valimiste kallutamine, OSCE hinnangute valikuline aktsepteerimine) kui ka isikute iseloomule (viide Bideni perekonnale). Opositsiooniline seisukoht laieneb ka erakonnakaaslase Hanah Lahe seisukohtade vaidlustamisele Donald Trumpi teemal.

Peamine kriitika on suunatud laiemale poliitilisele süsteemile, mis tegeleb erakondadevahelise süüdistamise ja vastutöötamisega mineviku, oleviku ja tuleviku teemadel. Tugev vastuseis on suunatud ka neile, kes kehtestavad põllumajandusele bürokraatlikke piiranguid (nt puurikanade keelustamise plaan), mis hävitavad investeeringuid ja eluviisi.

Peamine kriitika on suunatud valitsusele, keda süüdistatakse mugavustsoonis jätkamises ja julgeoleku kitsapiirilises käsitluses. Kriitika on poliitika- ja tegevuspõhine, heites ette varasemate kaitsevõime arendamise plaanide (laev, kopterid) realiseerimata jätmist ja olemasolevate analüüside eiramist. Varaseid kriitikuid nimetati "tüüpiliseks propagandistlikuks laimuks".

Peamised vastased on Valitsus, ametnikkond ja spetsiifilised kõrged institutsioonid, nagu õiguskantsler, peaprokurör ja Kaitseväe juhtkond. Kriitika on nii menetluslik (komisjoni keeldumine eelnõu arutamast) kui ka sisuline (liigne salastamine, ebaefektiivne riigihange). Kõrgeim kriitika intensiivsus on suunatud korruptsioonile ja vastutuse puudumisele, tuues näiteks Nordica juhtumi, mida nimetatakse riigivarguseks.