Täiskogu istungite kaupa: Helle-Moonika Helme

Peamised vastased on valitsus ja ministrid (süüdistatud üleolevas käitumises ja küsimustele vastamata jätmises) ning koalitsioonisaadikud (süüdistatud eelnõude pimesi läbijooksutamises). Eriti intensiivne kriitika on suunatud Jürgen Ligile, keda süüdistatakse verbaalses vägivallas ja ahistamises Riigikogu puldis. Kriitika on nii poliitika-, menetlus- kui ka isiklikul tasandil, vihjates, et liberaalidele on kõik lubatud.

Vastuseis on suunatud valitsusele ja Reformierakonna ministrile (Jürgen Ligi), keda süüdistatakse majanduse allakäigus ja ülereguleerimises. Kriitika on nii poliitikapõhine (pangamaksu mitteseadmine, ESG) kui ka isiklik, seades kahtluse alla ministri adekvaatsuse ja süüdistades teda madalale tasemele laskumises.

Peamine kriitika on suunatud valitsusele tervikuna, eriti Justiitsministeeriumi ja Kliimaministeeriumi plaanidele. Kriitika on nii poliitiline (maksutõusud, vangide import) kui ka isiklik ja protseduuriline (ministrite valetamine, ebakohane käitumine ja varasemad isiklikud rünnakud). Kõneleja on äärmiselt intensiivne, süüdistades valitsust ühiskonna ignoreerimises ja otsuste vastuvõtmisel Riigikogu elimineerimises.

Peamised kriitika sihtmärgid on valitsuskoalitsioon (Reformierakond, SDE, Eesti 200) ja rahandusminister. Kriitika on nii poliitiline (eelarve läbipaistmatus, julgeolekumaksu eesmärkide moonutamine) kui ka isiklik/ajalooline (viide ministri vastutusele 2015. aasta rahapesu ajal). Rünnakute intensiivsus on kõrge, süüdistades valitsust otseselt valetamisest ja ebakompetentsusest, ning kompromissi võimalust ei pakuta.

Vastasseis on suunatud seaduseelnõu koostajate ja Sotsiaalkindlustusameti ametnike vastu, keda kritiseeritakse ebamõistlike otsuste ja ebapädevuse eest. Kriitika on intensiivne ja puudutab nii poliitilisi valikuid (piirangute mahavõtmine) kui ka ametnike tegevust (lapse äravõtmise juhtum). Kompromissivalmidust ei ilmne, pigem nõutakse vigade parandamist.

Peamised vastased on valitsus ja ministrid, keda kritiseeritakse ebaefektiivse regulatsiooni ja valede investeerimisotsuste eest. Eriti tugev on vastuseis Rail Baltica projektile, mida nimetatakse Euroopa Liidu raha pesuks ja hullumeelseks raiskamiseks. Kriitika on suunatud ka suurtele sideettevõtetele, keda süüdistatakse monopolismis ja kasumite teenimises teenust vastu pakkumata.