Täiskogu istungite kaupa: Helle-Moonika Helme

Peamine vastane on valitsus, keda kritiseeritakse ideoloogilise lühinägelikkuse ja regionaalprojektide (nt Haapsalu raudtee) põhjalaskmise eest, mainides konkreetselt Kaja Kallase varasemaid valitsusi. Kriitika on intensiivne, sildistades valitsuse tegevust kui "puhast ideoloogiat" ja eirates ääremaade inimeste tegelikke vajadusi.

Peamised vastased on valitsus tervikuna, Reformierakonna (Yoko Alender) ja Sotsiaaldemokraatide (Vladimir Svet) esindajad ning Õiguskantsler. Kriitika on äärmiselt intensiivne ja protseduuriline, süüdistades neid põhiseadusliku korra kukutamise püüdlustes ja seaduste algse idee tundmatuseni moonutamises.

Peamine vastuseis on suunatud seaduseelnõu algatajatele, keda süüdistatakse põhiseaduse mõtte vastu töötamises ja keskkonna hävitamise protsesside loomises. Kriitika on suunatud ka välisfirmadele, kes saavad soodustatud tingimustel Eesti territooriumi kasutada. Vastuseis on intensiivne ja poliitika- ning protseduuripõhine.

Peamine vastane on valitsus (Kaja Kallase jätkuvalitsus), keda süüdistatakse "lastevihkajalikus" perepoliitikas, ebaseaduslikus tegevuses (Lihula sammas) ja Eesti maa-alade äraandmises välismaalastele. Vastuseis on väga intensiivne ja hõlmab nii poliitikat, väärtusi kui ka protseduure, süüdistades valitsust "klassivihaagenda" ajamises ja "varastamises." Valitsust nimetatakse "globalistlikuks," mis mahitab Eesti maa ja mere võõrastele.

Peamised vastased on valitsus ja Reformierakond, keda kritiseeritakse nii poliitika (kliimapoliitika, kaevandamise peatamine) kui ka eetika (nõunike ringkäendus, toimingupiirangu rikkumise kahtlus) pärast. Kriitika on intensiivne ja süüdistav, väites, et valitsuse tegevus on ajendatud puhtalt poliitaktivismist ja põhineb luuludel. Kompromissivalmidust valitsuse suunal ei ilmne.

Peamised vastased on Reformierakond, endine peaminister Kaja Kallas ja praegune valitsus, keda nimetatakse Kaja Kallase jätkuvalitsuseks. Kriitika on nii poliitika (läbipaistmatu kulutamine, sotsiaalkulude kärped) kui ka menetluslik (vastuste ebaselgus) ning sisaldab otseseid süüdistusi ebaseaduslikus tegevuses.

Peamised vastased on valitsus (eriti peaminister ja minister Kallas) ning Euroopa Komisjon, keda süüdistatakse ebakompetentsuses, raiskamises ja ideoloogilises hurraaoptimismis. Kriitika on intensiivne ja puudutab nii poliitilist sisu (reformide ebaõnnestumine) kui ka protseduurilist käitumist (vastamisest kõrvale hoidmine).