Täiskogu istungite kaupa: Helle-Moonika Helme

Peamised vastased on peaminister ja Reformierakond, keda süüdistatakse riigi rahalises laostamises, julgeoleku ohustamises ja ideoloogiliste projektide pealesurumises. Kriitika on nii poliitilisel (rohepööre, Rail Baltic) kui ka isiklikul tasandil (peaministri eemalolek ja kavatsus riigist lahkuda). Rünnakud on intensiivsed ja kompromissivabad, süüdistades suurerakondi 30 aasta jooksul piirivalve kaotamises.

Vastuseis on suunatud Reformierakonnale, Eesti 200-le ja sotsiaaldemokraatidele, keda süüdistatakse valetamises ja Eesti inimeste toimetuleku kahjustamises. Kriitika on nii poliitiline (maksutõusud, eelarve puudujääk) kui ka isiklik, süüdistades Jürgen Ligit pensionäride isiklikus vaenamises ja Kaja Kallast aususetuses. Opositsiooniline seisukoht on kompromissitu, kutsudes valijaid üles valitsusparteisid mitte toetama.

Peamine vastane on Reformierakonna juhitud valitsus ja selle ministrid, keda süüdistatakse lubaduste murdmises ja järelevalve puudulikkuses. Kriitika on intensiivne ja isiklik, sidudes valitsuspartei liikmeid (Rain Rosimannus, Martin Kukk) otseselt hooldekodude skandaalidega ning süüdistades ministrit "sussi lohistamises."

Peamised vastased on valitsus (Kaja Kallas mainitud), roheideoloogid ja tuuleenergiaettevõtete lobistid. Kriitika on intensiivne, süüdistades neid hoolimatuses, korruptiivses ärihuvide teenimises ja üle sõitmises inimeste ning looduse õigustest. Kompromissivalmidust ei ilmne, pigem püütakse eelnõu menetlust igati takistada.

Peamine vastane on peaminister Kaja Kallas ja tema valitsus, keda süüdistatakse nii põhiseadusliku korra rikkumises kui ka majanduse hävitamises. Kriitika on intensiivne, sisaldades nii poliitilisi etteheiteid (immigratsioon, eelarve) kui ka isiklikke rünnakuid (Venemaa äri, elamine teises maailmas). Kompromiss on välistatud, nõudes peaministri tagasiastumist ("Astuge kõrvale!").

Peamine kriitika on suunatud julgeolekuasutustele (KAPO), keda süüdistatakse faktide käpardlikus sassi ajamises ja fabuleerimises. Rünnak on intensiivne ja seab kahtluse alla asutuste üldise pädevuse, küsides, kas nad lihtsalt ei oska oma tööd teha. Kriitika on suunatud institutsioonide töökvaliteedile ja usaldusväärsusele.

Puuduvad andmed

Peamine vastane on Reformierakond ja Kaja Kallase juhitav valitsus, eriti Haridus- ja Teadusminister Kristina Kallas, kelle umbusaldamine ebaõnnestus. Kriitika on intensiivne, keskendudes poliitilisele ebaõnnestumisele, ideoloogilisele kõrvalekaldumisele (internatsionalism) ja isiklikule minevikule (viide Siim Kallase kommunistlikule taustale). Valitsuse tegevust sildistatakse põhiseadusliku korra vastase tegevusena, mis välistab kompromissi.

Peamine kriitika on suunatud valitsuse vastu, keda süüdistatakse riigieelarve vahendite leidmata jätmises olulistele kultuuriobjektidele ning ressursside ebamõistlikus raiskamises. Tugev vastuseis on ka "ametkondadele ja teatud jõududele," sealhulgas Muinsuskaitsele, keda süüdistatakse tahtlikus pidurdamises ja alatute võtete (nt "punase kuubi" pilt) kasutamises avaliku arvamuse mõjutamiseks.

Peamine vastane on haridusminister Kristina Kallas ja Reformierakonna juhitud valitsus. Kriitika on nii poliitiline (juhtimisvead, massimigratsioon) kui ka isiklik ja moraalne (kantsleri laimukampaania, uute õpetajate sobimatus, ministri valimisklipid). Opositsioon on intensiivne ja kompromissitu, süüdistades valitsust otseselt põhiseaduse rikkumises ja internatsionalismi edendamises.