Täiskogu istungite kaupa: Helle-Moonika Helme

Ebapiisavalt andmeid.

Peamised vastased on Eesti Pank, kelle prognoose peetakse läbikukkunuks ja ideoloogiliselt seotuks, ning peaminister Kaja Kallas. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitilisest (kliimapoliitika) ja professionaalsest (Eesti Panga ebakompetentsus) tasandist moraalse tasandini (abordi küsimus). Kompromissivalmidust ei väljendata.

Tugev vastuseis on suunatud juhtivkomisjonile, keda süüdistatakse põhiseaduse sisulises eiramises, jättes arvestamata ettepanekud 100% usaldusväärsuse tagamiseks. Kriitika on suunatud ka valitsusele, keda peetakse e-häälte toel võimule saanud potentsiaalselt illegitiimseks, ning Riigikogu juhatusele obstruktsiooni ebaseaduslikuks nimetamise eest. Rünnakud on peamiselt protseduurilised ja põhiseaduslikkuse küsimustele keskenduvad.

Peamine vastane on valitsus ja Kultuuriminister, kelle poliitikat süüdistatakse reaalsusest irdumises ja sisejulgeoleku õõnestamises. Kriitika on intensiivne ja sisuline, süüdistades valitsust venekeelse meedia kaudu "Kremli jutupunktide" rahastamises ning immigratsioonipoliitika kaudu rahvuskonfliktide ohu suurendamises. Kritiseeritakse ka ministri vastuste vältimist tundlikele küsimustele.

Opositsiooniline hoiak on intensiivne ja suunatud valitsuse liikme vastu, kritiseerides nii ministri ebakohast käitumist, vastuste sisu kui ka poliitilisi valikuid. Kriitika on nii protseduuriline (hierarhia küsimus) kui ka isiklik (vastuste väärtus), kusjuures kompromissivalmidus puudub ja rünnakud on teravad.

Vastasseis on intensiivne ja suunatud eelkõige neile, kes kritiseerivad riigi rahalist seisu, kuid keelduvad kokkuhoiu eelnõu toetamast ("seltskond, kes iga päev halab"). Kriitika on suunatud ka varasemate kriisimeetmete (vaktsineerimine, arstiabi piiramine) pooldajate vastu, süüdistades neid silmakirjalikkuses. Rünnakud on nii poliitika- kui ka isikupõhised, viidates kolleegide varasematele seisukohtadele.

Peamine vastane on valitsus ja selle poliitika, mida kirjeldatakse kui laste- ja perevaenulikku ning hukatuslikku. Kriitika on terav, keskendudes poliitilistele otsustele (maksutõusud, peretoetuste kärped) ja väärtuspõhisele sekkumisele (Ungari, LGBT). Valitsust süüdistatakse kontrollimatus immigratsioonipoliitikas ja prioriteetide seadmises, mis kahjustavad Eesti peresid. Kompromissivalmidust ei väljendata, vaid nõutakse valitsuse poliitika muutmist.

Peamine vastane on Reformierakond, keda süüdistatakse võimu kuritarvitamises, prokuratuuri politiseerimises ja "telefoniõiguse" rakendamises. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitikast (võimuvertikaal) protseduuriliste ja isiklike rünnakuteni (valetamine, mõnitamine). Kompromissivalmidust ei ilmne, vaid rõhutatakse vastasseisu ja vastaste ebaeetilist käitumist.

Peamised vastased on peaminister ja valitsus, keda kritiseeritakse riigivara ebakompetentse haldamise, silmakirjalikkuse ja võimaliku kriminaalse tegevuse eest. Kriitika on nii poliitiline, protseduuriline kui ka isiklik, viidates peaministri pereäri skandaalile ja valitsuse narratiivide levitamise süüdistustele. Kompromissi võimalust ei pakuta.