Täiskogu istungite kaupa: Andre Hanimägi

Retooriline stiil on tungiv ja veenev, kombineerides juriidilist selgitust emotsionaalsete apellidega, eriti finantspettuste ohvrite kaitsmisel ("kirsturaha"). Kõneleja kasutab korduvalt rõhutamist ja kordamist (nt kahjude suurus) ning on kriitilistel teemadel (kaamerate sulgemine) otsekohene ja süüdistav. Ta püüab maha võtta hirme ja selgitada seaduseelnõude tegelikku eesmärki, eristades institutsiooni ja usku.

Stiil on formaalne ja analüütiline, rõhutades pragmaatilisust ja praktilisust ning püüdes emotsioone maandada. Kõneleja kasutab küsimustikku, et juhtida tähelepanu protseduurilistele puudujääkidele ja nõuda suuremat avalikkust ning selgust. Toon on kriitiline, kuid mitte ründav, keskendudes paremate lahenduste otsimisele.

Retooriline stiil on kahetine: sotsiaalpoliitilistes küsimustes on see kirglik ja kriitiline, süüdistades vastaseid "äraspidises poliitikas" ja silmakirjalikkuses. Õiguskomisjoni ettekandjana on stiil aga väga formaalne, ettevaatlik ja protseduuriline, keskendudes juriidilistele definitsioonidele, komisjoni protokollidele ja konsensuse rõhutamisele. Apellatsioonid on peamiselt loogilised, toetudes nii statistikale kui ka juriidilistele argumentidele.

Retooriline stiil on terav, süüdistav ja konfronteeriv, esitades peaministrile otseküsimusi vastutuse võtmise ja ebavõrdsuse kohta. Kasutatakse loogilisi apelle, rõhutades, et peaminister peab olema peaminister kogu Eestile, ning sildistatakse vastaspartei tegevust "reitingukriisiks".

Retooriline stiil on terav, kriitiline ja kiireloomuline, kasutades tugevaid väljendeid nagu "käkk" ja "poliitiline sõnavaht". Kõneleja kasutab loogilisi argumente (kohtupraktika, süsteemi tõhusus) vastandudes irratsionaalsele "foobiale" jälgimisühiskonna ees. Üldine toon on süüdistav, rõhutades valitsuse poolt raisatud aega ja tekitatud ohtu.

Retooriline stiil on analüütiline, veenev ja püsiv, rõhutades seaduseelnõu loogilisust ja lihtsust ("Mis halvasti, see uuesti"). Kõneleja kasutab loogilisi argumente, et põhjendada seadusemuudatuse vajadust, ning on kriitiline valitsuse ja koalitsiooni tegevusetuse suhtes, kasutades ka sarkasmi poliitiliste pingpongide teemal. Üldtoon on asjalik, kuid kannab edasi tungivat vajadust muutuste järele.

Retooriline stiil on kiireloomuline ja kriitiline, rõhutades probleemi tõsidust ja selle mõju noorte tulevikule. Kõneleja kasutab loogilisi argumente, toetudes ulatuslikule statistikale, kuid lisab ka emotsionaalse apelli, et kodu ei tohi olla kättesaamatu luksus, vaid põhiõigus. Ta pöördub otse nii ministri kui ka rõdul kuulavate noorte poole, hoides samas formaalset ja analüütilist tooni.

Stiil on formaalne, kuid toon on kriitiline ja nõudlik, eriti valitsuse otsustamatuse osas. Kasutatakse kujundlikke väljendeid, nagu "pingpong" ja "tuntud pidur", et rõhutada poliitilist venitamist. Rõhk on loogilisel argumentatsioonil ja konkreetsete otsuste nõudmisel, pidades lisaanalüüside nõudmist venitamiseks.