Täiskogu istungite kaupa: Andre Hanimägi

Sotsiaalsetes küsimustes rõhutatakse usuvabaduse tagamist, eristades seda vaenulikust institutsionaalsest mõjutustegevusest, mis õigustab vägivalda. Oluline prioriteet on haavatavate elanikkonna rühmade (nt eakad, säästude kaotajad) kaitsmine pettuste eest. Ta kaitseb numbrituvastuskaamerate kasutamist kui vajalikku turvalisuse instrumenti, lükates tagasi süüdistused jälgimisühiskonna loomises.

Käsitletakse sisejulgeoleku ja õigussüsteemi teemasid, mainides politseipersonali puudujääki. Põhirõhk on vanglarendi lepingu protseduurilisel korrektsusel ja selle mõjul julgeolekuasutustele.

Peamised sotsiaalküsimused on lasteaia kohatasu vabastamine kogu Eestis ja sissetulekute ebavõrdsuse leevendamine. Julgeoleku kontekstis tegeleb kõneleja usuliste ühenduste seaduse muudatustega, rõhutades, et eelnõu eesmärk on tõkestada usu praktiseerimisega mitteseotud vaenulikku mõjutustegevust ja desinformatsiooni, mitte kiusata ühtegi usundit.

Sotsiaalsetest küsimustest on esiplaanil alusharidus, mille tasuta kättesaadavust nõutakse üle kogu Eesti, mitte ainult Tallinnas. See on esitatud sotsiaalse võrdsuse ja haridussüsteemi terviklikkuse küsimusena.

Põhiline sotsiaalne teema on eraelu puutumatuse ja avaliku julgeoleku tasakaal, kus kõneleja eelistab tugevalt õiguskaitse efektiivsust. Ta lükkab tagasi väited jälgimisühiskonnast kui "poliitilisest sõnavahust" ja "jamast", tuues esile, et inimesed annavad vabatahtlikult telefonide kaudu jälgimisõigusi.

Sotsiaalsetest teemadest on esiplaanil liiklusturvalisus, eriti jalakäijate ja noorte (laste) ohutus rendiliiklusvahendite kasutamisel. Kõneleja tõstab esile liikluskultuuri probleeme, kuid pakub lahenduseks seadusandlikke piiranguid vanuse ja sõidukite arvu osas, et vähendada õnnetuste arvu. Ta märgib, et 14-aastased lapsed on liiga noored sõitmaks suurtel magistraalidel.

Eluasemekriisi käsitletakse otseselt sotsiaalse probleemina, mis mõjutab sündimust, pere loomist ja sotsiaalset segregatsiooni. Rõhutatakse, et eluaseme kättesaamatus viib ruumilise ja sotsiaalse segregatsiooni süvenemiseni, jagades linna väga jõukate ja väga vaeste piirkondadeks.

Tugev rõhuasetus sotsiaalhoolduse parandamisele, eriti dementsusega inimeste hooldamisele ja paigutamisele. Rõhutatakse vajadust leida lahendused neile, kes on endale või teistele ohtlikud, et lõpetada paaniline koha otsimine ja korduv paigutuse vahetamine.