Täiskogu istungite kaupa: Varro Vooglaid

Retooriline stiil on küsitlev, analüütiline ja formaalne, keskendudes loogilistele argumentidele ja faktidele, nagu päikese puudumine öösel. Toon on nõudlik, eriti läbipaistvuse osas, ning küsimused on sageli raamitud üldisemat laadi selgituste nõudmisena, mis pakuksid huvi laiemale avalikkusele. Kõneleja kasutab viidet fraktsioonis toimunud kohtumisele, et oma küsimuste asjakohasust põhjendada.

Stiil on väga võitluslik ja süüdistav, eriti vastates välisministrile ja protestides Riigikogu esimehe tegevusetuse vastu. Ta kasutab tugevaid väljendeid ("Nõukogude mentaliteet," "kohatu," "ilmselge nonsenss") ning nõuab konkreetseid tõendeid ja vastuseid. Ta protesteerib korduvalt isikliku hurjutamise ja Kremli narratiivide süüdistuste kasutamise vastu, mis asendavad sisulisi vastuseid.

Retooriline stiil on formaalne, analüütiline ja teravalt kriitiline, rõhudes loogikale ja õigusriikluse põhimõtetele. Kõneleja kasutab argumentide toetuseks otseseid tsitaate valitsuse aruandest, et näidata valitsuse enesekriitilisust ja samas tegevusetust. Ta kasutab isiklikku kogemust (osalemine menetlustes) ja retoorilisi küsimusi, et rõhutada kohtusüsteemi kallutatust.

Retooriline stiil on formaalne, kriitiline ja tungiv, väljendades muret ("hirmutav ja ebameeldiv") ning nõudes valitsuselt selgeid kinnitusi. Ta kasutab loogilisi argumente, mis tuginevad nii seadusandlikele viidetele kui ka tehnilistele andmetele, seades need vastandusse valitsuse prioriteetidega. Küsimused on esitatud nõudlikult, eesmärgiga saada avalik ja siduv vastus.

Retooriline stiil on analüütiline, formaalne ja loogikale keskenduv, esitades küsimusi juriidiliste definitsioonide alusel. Toon on püsiv ja kriitiline, nõudes eelnõu esitajalt põhjendust, miks lõiv vastab teenuse kuludele, mitte trahvi kirjeldusele. Apellatsioonid on täielikult ratsionaalsed ja seadusandlikud.

Stiil on kriitiline ja küsitlev, väljendades arusaamatust kehtiva lähenemise osas ("Ma ei saa üldse hästi aru, miks..."). Kasutatakse loogilist apellatsiooni, tuues sisse paralleeli põlevkivi kaevandamise ja Eesti Energia loomisega, et illustreerida oma seisukohta. Toon on formaalne ja keskendub poliitika loogika kritiseerimisele.

Rhetoriline stiil on alguses teravalt konfronteeriv ja emotsionaalselt laetud, süüdistades valitsust laste tapmise rahastamises. Seejärel muutub stiil analüütiliseks ja loogiliseks, esitades detailseid juriidilisi hüpoteese ja küsimusi seaduste tõlgendamise ning muutmise vajaduse kohta. Kasutatakse nii väärtuspõhiseid apelle kui ka juriidilist argumentatsiooni.

Retooriline stiil on terav, konfronteeruv ja juriidiliselt argumenteeritud, rõhutades loogilist järjepidevust ja moraalset staatust. Kõneleja kasutab tugevaid süüdistusi (nt valetamises, topeltstandardite praktiseerimises) ja emotsionaalseid apelle, eriti vastates isiklikele rünnakutele, nimetades neid "mage ja madal". Ta nõuab vastustelt selgust ja lükkab tagasi argumendid, mis põhinevad kiirustamisel või tõenäosusel.

Stiil on sirgjooneline, põhimõtteline ja kriitiline, rõhutades lihtsate lahenduste vajalikkust ja nimetades keerutamist kohatuks. Kõneleja kasutab nii loogilist argumentatsiooni (printsiibi lihtsus) kui ka moraalset apelli, seostades lastekaitse teema tsiviliseeritud ühiskonna kriteeriumiga. Ta on manitsev ja nõuab absoluutseid lahendusi, kutsudes Riigikogu üles arutatavat eelnõu mitte toetama.