Täiskogu istungite kaupa: Varro Vooglaid

Peamine vastane on Jaanus Karilaid ja eelnõu toetav enamus, keda süüdistatakse põhiseaduse rikkumises ja usuvabaduse piiramises. Kriitika on intensiivne ja sisuline, süüdistades vastaseid julgeolekuohu ettekäändel poliitiliste ambitsioonide läbisurumises. Kõneleja heidab vastastele ette Nõukogude Liidu eeskuju järgimist usuasjadesse sekkumisel ning patrioodi kuvandi loomise katset.

Kriitika on suunatud õiguskaitseorganitele (Rahapesu Andmebüroo, PPA, KAPO) ja valitsuse poliitikutele (siseministrid), keda kahtlustatakse korruptsioonis ja kuritegeliku maailmaga koostöös. Kõneleja kritiseerib teravalt eelnõu menetlemist kui võimalikku tagantjärele seadustamise aktsiooni varasemale massilisele andmekogumisele. Vastuseis on intensiivne ja põhineb struktuuride usaldusväärsuse puudumisel, mistõttu keeldutakse neile täiendavate tööriistade andmisest.

Peamine vastasseis on suunatud valitsusele ja konkreetsetele ministritele, kritiseerides nende ebausaldusväärsust läbirääkimiste osas ja distantseerumist vastutusest. Kriitika on intensiivne ja põhjendatud nii väärtuskonfliktide (vangide toomine) kui ka protseduuriliste rikkumistega (läbirääkimiste varjamine).

Peamised vastased on eelnõu eestvedajad ja koalitsioon, keda süüdistatakse põhiseadusvastase seaduse tahtlikus vastuvõtmises ja valeliku julgeolekuargumendi kasutamises. Kriitika on intensiivne ja keskendub nii poliitilisele eesmärgile (kiriku sundimine) kui ka menetluslikule eiramisele (presidendi kriitika ignoreerimine ja kosmeetiliste muudatuste tegemine).

Opositsioon on suunatud otse valitsusele ja peaministrile, kritiseerides nii poliitilisi otsuseid (vangide toomine) kui ka laiemat valitsemistulemust (ühiskonna lõhestumine, maksutõusud). Kriitika on intensiivne ja süüdistab valitsust otseselt eestlaste ühiskonda kuulumise tunde drastilises languses pärast võimule tulekut. Samuti kritiseeritakse Kapo hinnangute eiramist julgeolekuohtude osas.

Peamine kriitika on suunatud Tartu Ülikooli kõrgemale juhtimistasandile õigushariduse taseme languse sallimise eest ja Riigikogu enamusele põhiseaduse suhtes valitseva hoolimatuse eest. Kriitika on institutsionaalne ja keskendub kompetentsi puudujääkidele, märkides, et poliitilised ambitsioonid sageli taandavad põhiseaduse.

Peamised vastased on jõustruktuurid (PPA) nende iseseisva tegevuse eest ("lähevad lappama") ja valitsus (Peaminister, Siseminister, Justiitsminister) nende väidetava teadmatuse või vastutuse vältimise eest. Kriitika on intensiivne ja protseduuriline, keskendudes sellele, et valitsus üritab kiirkorras kokku klopsida õiguslikku alust, selle asemel et lahendada vastutuse küsimus. Kõneleja peab ministrite väidetavat teadmatust äärmiselt ebausutavaks või märgib, et see osutab tõsisele poliitilise juhtimise puudumisele.