Täiskogu istungite kaupa: Aleksandr Tšaplõgin

Vastuseis on suunatud koalitsiooni poliitikale, eriti suhkrumaksule, mida peetakse karistavaks. Kriitika on poliitiline ja keskendub sellele, et koalitsioon on jätnud toetamata Keskfraktsiooni pakutud mõistlikumad alternatiivid, nagu pankade erimaks ja progressiivne tulumaks.

Peamine vastane on peaminister ja valitsus, keda kritiseeritakse fiskaalse vastutustundetuse ja ebakompetentsuse eest. Kriitika on intensiivne ja kompromissitu, esitades otsese süüdistuse avalikkuse eksitamises ja valetamises.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon ja selle esindaja ("teie erakond"), keda süüdistatakse otseselt lubaduste murdmises ja eakate kahjustamises. Kriitika on intensiivne ja sisaldab nii poliitilisi (maksustamine) kui ka eetilisi süüdistusi ("röövite").

Peamine vastane on valitsus ja kõne all olev minister, keda kritiseeritakse teravalt lubaduste murdmise ja ebaõiglase maksupoliitika eest. Kriitika on intensiivne, süüdistades valitsust vaesemate röövimises ning keeldumises kehtestada erimaks pankade kasumile.

Peamine vastane on valitsus ja peaminister, kelle poliitikat kritiseeritakse ebaefektiivsuse ja kriiside süvendamise eest. Kriitika on suunatud poliitika tulemuslikkusele ja valitsuse suutmatusele olukorda lahendada (nt õpetajate puudus), küsimata otseselt isiklikku pädevust.

Peamine kriitika on suunatud valitsuse vastu, keda süüdistatakse e-valimiste puuduste ignoreerimises ja nende ulatuse laiendamise kavandamises. Kriitika on protseduuriline ja poliitikapõhine, keskendudes valitsuse suutmatusele tagada valimiste usaldusväärsus. Kompromissivalmidust ei väljendata, nõudes e-valimistest täielikku loobumist.

Peamine vastasseis on suunatud valitsusele ja Reformierakonnale, keda kritiseeritakse ebaõiglase maksustamise eest. Kriitika on intensiivne ja ulatub poliitilistest valikutest kaugemale, vihjates valitsuse sõltuvusele ja hirmule kaotada sponsoreid.

Peamine vastane on valitsev koalitsioon ja peaminister, kellele heidetakse ette ebaloogilist ja julgeolekut ohustavat tegevust. Kriitika on suunatud nii konkreetsetele ministritele (Siseminister, Välisminister) kui ka valitsuse poolt toetatud isikutele (Tallinna linnapea, kellel on ärisidemed Venemaal). Rünnakud on nii poliitika- kui ka julgeolekupõhised, viidates isiklikule sõltuvusele ja julgeolekuriskile.

Vastasseis on suunatud valitsuse hariduspoliitikale, eriti seoses õpetajate kvalifikatsiooni ja tööhõivega. Kriitika on poliitikapõhine, nõudes ministrilt andmeid ja selgitusi kavandatavate muudatuste (nagu pedagoogilise hariduse nõude kaotamine ja võimalikud töökaotused) tagajärgede kohta.

Vastuseis on suunatud valitsuse maksupoliitika (limonaadimaks) ja ebaselge poliitilise avalduse esitajate vastu. Kriitika on suunatud nii poliitilistele valikutele (karistamine vs. aitamine) kui ka menetluslikule selgusele, nõudes avalduse eesmärgi ja tõe väljaselgitamist. Rünnakud on poliitika- ja protseduuripõhised, mitte isiklikud.