Täiskogu istungite kaupa: Riina Solman

Kõne stiil on ametlik ja lugupidav (pöördumine esimehe ja ettekandja poole). Toon on samas murelik ja kriitiline, rõhutades majanduslanguse paratamatut jätkumist. Kasutatakse loogilist argumentatsiooni, mis põhineb majanduslike tulemuste võrdlemisel, esitades kriitika küsimuse vormis.

Stiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes Riigikogu esimehe ja ettekandja poole. Kõne on loogiline ja analüütiline, keskendudes konkreetsete poliitiliste plaanide ja lahenduste väljanõudmisele. Toon on murelik, rõhutades probleemi tõsidust ("kipub veelgi hõredamaks jääma").

Rõhutatult kiireloomuline, kirglik ja kohati konfronteeriv toon, eriti Reformierakonna kritiseerimisel. Kasutab tugevaid emotsionaalseid ja moraalipõhiseid üleskutseid, rõhutades, et "poliitika on signaalide kunst" ja et loevad teod, mitte sõnad. Kasutab metafoore (nt eelnõu "tapmine", Reformierakond kui "känd") ning viitab usalduse kaotamisele perede poolt.

Stiil on ametlik ja lugupidav, eriti õiguskantslerit ja Riigikogu aseesimeest tänades, kuid sisaldab ka isiklikku huumorit seoses segiajamisega Riina Sikkutiga. Kõneleja kasutab analüütilist lähenemist, esitades otseseid küsimusi seaduseelnõu õigusliku aluse kohta, et tagada tasakaal ja mõtestatus.

Kõneleja retooriline stiil on konfronteeriv ja kriitiline, kasutades tugevaid süüdistusi isikliku käitumise ja poliitilise hüpokraatia teemal ("pada sõimab katelt"). Kasutatakse nii loogilisi apelle (nõudes tõenduspõhisust) kui ka emotsionaalseid süüdistusi (viidates solvavatele ja häbimärgistavatele postitustele). Toon on formaalne, kuid sisult terav ja otsekohene.

Stiil on konfronteeriv ja kriitiline, eriti rahandusministri ja valitsuse suunas, kasutades otseseid küsimusi ja palveid ("küsimuse-palvega"). Kõneleja kasutab poliitiliste vastaste ründamiseks nii poliitilist sisu kui ka retoorilisi võtteid, heites ette valitsuskaaslase ebatsensuurset keelekasutust. Toon on formaalne, kuid terav, rõhutades vajadust perede toetamiseks ja valitsuse korrale kutsumiseks.

Stiil on otsene, kriitiline ja nõudlik, eriti ministri vastamise kvaliteedi suhtes, nõudes vastutust ja selget ajakava palgamudeli rakendamiseks. Kasutatakse teravaid kontraste (noorsõdur vs. juhtkond) ebaõigluse rõhutamiseks. Sissejuhatuses esineb lühike eneseirooniline nali seoses Riigikohtu mainimisega, mis annab toonile esialgse kerguse.

Kõneleja retooriline stiil on võitluslik ja tungiv, kasutades sageli emotsionaalseid ja isiklikke apelle (nt lasterikaste perede appikarjed, südantlõhestav kiri) poliitika negatiivse mõju illustreerimiseks. Ta on väga kriitiline vastaste suhtes, süüdistades ministreid põhiseaduse rikkumises, viha õhutamises ja valetamises (nt Kaja Kallasele viidates). Stiil on ametlik, kuid sageli terav ja vastanduv.