Täiskogu istungite kaupa: Helir-Valdor Seeder

Kõneleja on tugevas opositsioonis valitsuse ministritega, kritiseerides nii siseministrit (agressorriigi kodanike valimisõiguse teemal) kui ka rahandusministrit (eelarvemenetluse teemal). Kriitika on nii poliitika (julgeolek) kui ka protseduuriline (parlamendi roll eelarves), ulatudes isiklike rünnakuteni, ning kompromissivalmidust ei ilmne.

Peamine vastasseis on suunatud peaministrile, keda süüdistatakse korduvas ja avalikus valeinformatsiooni levitamises Isamaa eelnõu sisu kohta. Kriitika on intensiivne ja keskendub poliitiku ebakompetentsusele seaduseelnõu lugemisel ja avalikkuse eksitamisele. Lisaks kritiseerib ta Riigikogu esimeest, kes jättis peaministri valeinformatsiooni ümber lükkamata.

Peamine vastasseis on valitsuse ja ministriga, keda kritiseeritakse teravalt ebaausa ja läbipaistmatu eelarve koostamise metoodika pärast. Kriitika on suunatud protseduurilistele vigadele, nagu kärbete varjamine reservfondi kaudu, ja ebausaldusväärsele kommunikatsioonile avalikkusega.

Peamine vastasseis on suunatud siseministrile ja Sotsiaaldemokraatidele, keda süüdistatakse sisejulgeoleku ohustamises ja süsteemses vastutöötamises rahvuslikele huvidele. Kriitika on intensiivne, poliitika- ja väärtuspõhine, süüdistades koalitsiooni ka omavahelises vastandumises, teineteise "tasalülitamises" ja riigi juhtimise unarusse jätmises. Vastase seisukohti nimetatakse "väga lahjaks lahenduseks" ja "hämaraks jutuks".

Kriitika ei ole suunatud konkreetsetele vastastele, vaid pigem parlamendi kodukorra potentsiaalsele jäikusele, mis võiks takistada paindlikku tööd. Esineja nõuab, et ettepanekut ei pandaks "kalevi alla", mis on kaudne kriitika liigselt bürokraatliku menetluse suunas.

Peamine vastasseis on suunatud valitsusele ja ministritele, keda kritiseeritakse ebakompetentsuse ja vastuste puudumise eest. Eraldi tuuakse esile koalitsioonipartneri Eesti 200 seisukoht vajaduspõhiste toetuste osas, mis on vastuolus valitsuse tegevusega. Kriitika on intensiivne, keskendudes nii poliitika sisule (sotsiaaltoetused) kui ka protseduurilistele vigadele (peaministri korraldus vs Riigikogu otsus), ning lõpeb ettepanekuga eelnõu tagasi lükata.

Kriitika on suunatud "auväärt koalitsiooni liikmete" vastu, kes soovisid eelnõu menetleda kiirustades ja ebaväärikalt, minnes mööda nõuetekohasest protseduurist. Vastuseis on protseduuriline ja institutsionaalne, süüdistades koalitsiooni parlamendi alahindamises.